Millal sa siia sisse kolisid, kuidas sa said selle ateljee?
Kandideerisin ja kolisin sisse 2003. aasta sügisel. Mul oli enne ateljee vanas Salvo tehases Vana-Kalamaja tänaval, kuid Salvo müüs selle ära ning kaks kuud teatati ette, et ruumid tuleb tühjaks teha. Läksin meeleheites kunstnike liitu, rääkisin Jaan Elkeniga, et toon oma tööd kunstihoone õuele ja panen põlema, mul ei ole neid kuhugi panna! Eks ma osa viskasingi ära. Ega mul kuskil vahepeal midagi ladustada polnud, sealt sai otse siia toodud. Hiljem sain veel personaalse varjendiboksi laoruumi jaoks, küll vaid 8 ruutmeetrit, kuid see aitas palju, sest aastate jooksul on töid ikka kogunenud.
Alguses oli siin kõik suhteliselt kole, seinad laigulised. Juba siis oli siin mitu tasandit – alumine korrus ja rõdu, töötamise ala all ja puhas pind üleval, see mulle meeldis. Siis sai põrandad korda tehtud ja lakitud, 4,7 meetri kõrgused seinad üle värvitud. Umbes 10 aastat hiljem tekitasin Jüri Kase soovitusel veel kolmanda korruse magamiskoha jaoks, mu tütar oma mehega ehitasid selle, mina aitasin kaasa. Treppi ma ei tahtnud, nii et sinna pääseb redeliga.
Oli sul ka soolaleivapidu sissekolimise puhul? Või mis on kõige eredamad hetked siin?
Oi, soolaleivapidu ma ei mäleta! See oli väga ärev periood, sest käsil oli lahutus, remont venis. Küll aga olen ma siin kõik oma sünnipäevad pidanud. Vahepeal olid mul siin isegi Friday Fever’id – Kukus sai pidu otsa ja siin see jätkus, oma muusika saatel sai edasi möllatud. Või näituste avamiste järgselt on siin mõnikord päris lõbusaks läinud. Igasuguseid inimesi on siin käinud, viisakamaid ja vähemviisakamaid, rõdu peal on isegi 30 inimest korraga olnud, tubli rõdu on vastu pidanud. Enam ma ei viitsi selliseid olenguid pidada, meeldib rohkem omaette olla, koroona ajal harjusin ära.
Mall Nukke “Summer time” 1998, “Desdemona” 1995 ja “Sünnipäevapidu” 1995.
Mitu tundi päevas või mitu päeva nädalas sa siin veedad, mitu protsenti ärkveloleku ajast?
Suviti olen siin praktiliselt hommikust õhtuni. Talviti jagan päevi koolis töötamise ja ateljee vahet, nüüd lisaks veel ka maakodu vahet Saaremaal Kaarmal. Nädala alguses päeval käin tööl ja õhtul tulen siia maalima 3-4 tunniks, ega kauem ei jaksa, kuid püüan ikka päeva maksimaalselt ära kasutada. Sageli jään siia ööbima, kõrgematele tasanditele maalimisega seotud aroomid altpoolt ei jõua, hommikul joon kohvi ja hakkan varem tegutsema. See on hea, sest kodust tulles läheb väljasaamisega mitu tundi aega. Kui olen ateljeest kaua eemal olnud, siis nii-öelda kodunemise periood on ikka nädal aega, et järje peale saada. Kui töö juba käib, siis nagu kellavärk.
Mõnus on tegelikult sellises korteris suvel ärgata kirikukellade saatel. Kajakaid siin enam ei toideta, muidu hakkasid need juba kell 5 karjuma, peletasin neid aknast välja sirutatud luuavarrega, mille otsa panin värvilise peoparuka. Tuvid ja varesed veel lisaks. Tore on, et suur ja vana pärn sisehoovis on säilitatud, see oli vist Vabbe auks tema järgi nimetatud, keegi pole kobisenud, et see maha võetaks. Kunstnikud väga armastavad seda, see on nagu stiiliküsimus, et see siin oleks, istmed tehti ka sinna ümber. Väga oluline on ka õhtupäike, mis aknast paistab, annab hea valguse, kuid ei küta ruumi kuumaks. Ventilatsioon on olemas ja toimib, õhk liigub hästi. Siin on hea aura, sest siin on läbi aegade tegeletud ainult kunstiga.
Vaatan, sul on siin ka palju lilli. Kuidas nemad sinu eemaloleku ajad üle elavad?
Mul on siin moodne tehnoloogia, automaatne süsteem, mis ise jälgib, et vesi ega väetis otsa ei saaks. Lillede kolimine on veel omaette teema – kuhu ma nad kõik viin, neid ikka annab siit ära vedada! Kõik need taimed on mulle kingitud või lihtsalt antud, ma ei ole neid ostnud, kuid mulle meeldib nende eest hoolitseda. Valgust on neil siin samuti küllaga, vaata, kuidas vohavad!
Mall Nukke „Rahatupsud“ 1998
Kuhu oma tööd ja asjad edasi viid? Kas pärast remonti saad sama pinna ka tagasi?
Osad viin maakoju, kuigi ka seal on remont pooleli. Linnakoju mul enam midagi ei mahu, see on raamatuid täis. Kunstihoone poolt on abiks pakutud ka transporti asjade viimiseks üle õue lattu – sinna läheb teine osa. Eks see tasapisi käib.
Ateljee säilitamiseks enda nimele tuleb teha avaldus, et soovid seda ikka tagasi, rent läheb muidugi kõrgemaks, siis saad lepingu viieks aastaks ja edaspidi seda pikendada. Kunstihoone remondi ajal on prioriteet ateljeede korda tegemine, sealhulgas kütte- ja elektrisüsteemide vahetus, põrandate ja akende restaureerimine, hoone toestamine. Nagu näed – praod on seinas sees. Need tekkisid siis, kui Vabaduse Väljaku alla hakati parklat ehitama. Põhiline töö ongi nüüd maja vaiastamine, sest see vajub, fassaad praguneb, selle üks serv on vallikraavi peal, mis on põhjustanud ka elektrikatkestusi, nii et päris ohtlik.
Selline ateljee on nagu teine kodu – paljudel kunstnikel on siin magamisase, kööginurk. Kuidas see kolimine emotsionaalselt mõjub?
Eks ta halvasti mõjub, kuigi mul ei ole see nii hull. Mul on lisatöökoht, eraldi kodu, ma ei pea siin ööbima. Aga need kunstnikud, kes siin lausa elavad, nendega on teine asi.
Kolimist ei soovita ma vaenlasele ka mitte, see on ikka päris õudne tegevus! See on mul praegu kolmas kolimine, iga kord lähen mingil hetkel meeleheitele, viskan asju ära, mida ei peaks viskama, lõhun neid. Võtsin endale aega, et teha seekord seda tasapisi, terve suve jooksul olen asju ära viinud. Pakkimine on kõige hullem. Olen põnevil, aga samas tüdinud sellest pakkimisest ja tassimisest, nagu koormahobune.
Tühi ateljee, vaade rõdult alla ja sisehoovi
Mis on kõige nostalgilisem teos või ese, mida oled kolimise käigus avastanud, mis toob mingeid mälestusi?
Võib-olla vanad trükiplaadid, igasugused vanad kollaažid. Ega nad ei ole minu jaoks avastus ega üllatus, ma ju tean, et nad siin olemas on, aga eks mingeid mälestusi nendega seoses tuleb ikka meelde, kui neid pakkida ja kastidesse panna. Põhiline mure on muu mudruga, mis elamise keskel tekib.
Ja uus ateljee hakkab olema vanas muusikakoolis?
Jaa, mulle see uus ateljee täitsa meeldib! See on ruutmeetrite poolest küll väiksem – 29 ruutu 38 asemel – aga tööpind on suurem, sest praeguses ateljees lähevad ka köök ja rõdu pinnaarvestusse sisse. Üks aken on õhtupäikese suunas, teine hommikuse suunas, selles mõttes on hästi valgustatud ruum koos päevavalguslampidega, mis teeb värvid kirkaks. See mulle sobib. Nendele asendusruumidele oli ikka kõva konkurents, tuli kohe kohal olla esimeste seas. Mul on suured tööd, mis ainult teatud ustest sisse mahuvad ja millega nurgaga koridorides välja ei pööra, pidin seda ka arvesse võtma.
Tühi ateljee, vaade rõdult üles magamisasemele.
Kolimisega ühele poole saanud, tõttab Mall juba teisele poole lahte avama oma uut personaalnäitust „Plasticum“, millega väljendab lootust, et maailm ei hakka veel jäädavalt otsa lõppema. Tema ateljees aastate jooksul kogunenud kõikvõimalike vanade kunstikataloogide eluring pole samuti lõplikult läbi – väljalõiked nendest on leidnud tee muuhulgas näiteks Triin Tasuja kollaažidele:
Triin Tasuja “Külm ema” 2022
