Art Allmägi ja Keiu Virro „Ei näinud ta unes midagi erilist”

Selle aasta alguses tegi Art Allmägi oma tööde seas inventuuri. Erinevad näitused on tähendanud palju skulptuure ja installatsioone, millel erinevalt linnaruumiskulptorite töödest suurt muud funktsiooni ei ole. Nende hulgas olid 2012. aasta Hobusepea galerii näitusel „Nägin täna öösel unes…“ eksponeeritud skulptuurid. Need kujud pidanuks lattu jääma. Mitte hiirte näritud aukude ja lömmis voodite pärast. Unenäod, millest Art tööde juures kirjutas, olid, kuidas seda öeldagi, vastuolulise sisuga(?).

Aga kui juba tekib mõte, et midagi ei peaks, on Arti nägemus kunstnikuna üldiselt üks: järelikult peab. Kui keegi ütleb, et püssidega mehed peaksid kunstis olema ajalugu, vorbib Art Allmägi neid kuus tükki („Paint it Black”) ja näitab mitmel korral.

Näitusega „Nägin täna öösel unes…“ kaasnesid jaburad kirjeldused unenägudest, kus Arti juurde astuvad erinevad mehed seksuaalsete ettepanekutega. Paraku on need tekstid tagantjärele hakanud meenutama hirmu homoseksuaalsuse ees, millest valitsuse liikmed tänasel päeval tõsimeeli räägivad. Tundus, et ehk on aeg need üle vaadata. Kuidas teha seda nii, et tekstid ei oleks (enam) osaks negatiivset suhtumist taastootvast teksti-massiivist? Aga kui Art võtaks oma unenäod täies siiruses ümber kirjutada, siis kas need nii ka vaatajale mõjuks? Asjad ei pea mitte ainult olema, vaid ka näima. Klassika.

Nii võttis Art Allmägi telefoni ja helistas inimesele, kes tundus usutavuse skaala selles otsas paiknevat, mis nii on kui näib olevat vastand sellele, millest rääkisid tema algsed tekstid. Ajakirjanikud („sotsiaalsed suunamudijad“, täheldas Art oma peas) mõtlevad ja kirjutavad neil teemadel. Umbes midagi sellist ta ütleski, kui helistas Keiu Virrole, et paluda tal oma tekstid ümber kirjutada. Mõju osas skeptiline, Arti mõtete osas optimistlik, hiirtest näritud skulptuure veel nägemata, ütles Keiu „jah“.

Art Allmägi on skulptuuriharidusega installatsioonikunstnik, kes oma töödes flirdib popi, kitši ja arhitektuurielementidega, kasutades skulptuuriklassikasse kuuluvat lähenemist kaasaegses võtmes. Narratiivse jutustamisviisi kaudu puudutab ta sageli ka ühiskondlikult ja poliitiliselt tundlikke teemasid.

Keiu Virro on kultuuriajakirjanik, kes on töötanud Müürilehes, Eesti Rahvusringhäälingus ja Eesti Päevalehes ning teinud kaastöid kultuuriväljaannetele Sirp, Vikerkaar, Teater.Muusika.Kino ja Looming. Tema teemavaldkonnad puudutavad muu hulgas võrdõiguslikkuse, seksuaalsuse ja vähemustega seotud küsimusi.

Täname: Anette Parksepp, Mari-Liis Vind, Alo Allmägi, Taivo Timmusk, Kristi Kongi, Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.