Maris Karjatse lähtus näituse teostekomplekti luues ainususe ja paljususe printsiibist ning võttis teoreetiliseks lähtepunktiks Gilles Deleuze’i idee objektide ja mõtete vaheliste piirangute kaotamisest, kuna mõlemad on üksteisest lahutamatud ja teineteiseta kaotaksid oma transformatiivse identiteedi. Tema foto-objektide seeria „Sub Rosa“ viitab protsessile, poolelijäämisele, objekti deterritorialiseerumisele, materjalivastupanule ja vormiloomele. Tekstuaalne teos „Tekkst” viitab tekstile kui tekile javastupidi ‒ kõik, mida tekk/tekst katab, on enim paljastatud ja haavatav. Nii tekk kui tekst koosnevad võnkuvast ainest (vibrant matter), milles peitub ühteaegu nii lämmatav oht kui ka pehmendav trööst.
Cloe Jancis keskendub kaheosalise teosega „Sobituv ihu” meigi- ja moetööstuses laialdaselt kasutusse võetud ihuvärvi objektidele, mille funktsioon on nahatooniga ühtida, keha juures soovitut rõhutada, kuid samas ka soovimatut varjata.
Kunstnikku huvitab nähtus, kuidas objektid, mis peaksid kehaga ühte sulanduma ning nähtamatuks jääma, võimenduvad tehisliku kestana ning selle kaudu ka keha objektina allutavad.
Teos „Sobituv ihu I” toob esile riideeseme kui materjali, mis ootab täitmist ja täitumist ‒ keha ja ihalevat pilku, selleks, et realiseeruda. Videoinsallatsioon „Sobituv ihu II” mängib läbi sobitamise protsessi läbi kordamise, millega tühistatakse ihaldatava vormini jõudmine.
Mõlemad kunstnikud, Maris Karjatse ja Cloe Jancis rääkisid NOARile veidi lähemalt oma esimest koostööprojektist ning kunstist laiemalt.
Maris Karjatse.
Kust on pärit näituse idee ja kui kaua läks aega näituse ettevalmistamiseks?
Maris Karjatse: Näituse idee arenes paralleelselt meie kummagi kunstnikupraktika käigus, mil avastasime, et meid huvitavad teemad ja ka meie visuaalne väljendusviis resoneeruvad omavahel, ehkki me räägime oma teostes sootuks erinevatest asjadest. Tekkis tahtmine pikemaks loominguliseks dialoogiks, mis leidis väljendusvormi käesoleva näituse kaudu. Näituse-eelne aeg sujus samuti väga loomulikult, peamiselt töötasime kumbki omaette ja tuliseid vaidlusi ette ei tulnud. Näituse ettevalmistamiseks kulus ca pool aastat.
Kust on saanud alguse teie koostöö? Oli see esmakordne või olete koos tegutsenud ka varem? Kuidas koostöö sujus?
Maris Karjatse: Saime tuttavaks EKA fotoosakonnas õppides. Ettepanek koos näitust teha tuli Cloelt, mille ma väga hea meelega vastu võtsin. See oli meie esimene koostööprojekt ja tulemus tõestas meile, et tahame koostööd edaspidi kindlasti jätkata.
Kuidas valisite näituse pinnaks just Hobusepea galerii? Kas kunstnikel on lihtne leida pindu oma loomingu esitlemiseks/näitusteks?
Cloe Jancis: Tegin taotluse Hobusepea galeriisse, et seal teha soolonäitust, kuna 2019. aastal tegin järjest 2 soolonäitust, üks Draakoni galeriis ja teine Haapsalu Linnagaleriis, otsustasin, et üksi ma mõnda aega näitust teha ei taha. Meil oli juba eelnevalt Marisega teemaks, et äkki peaks midagi koos tegema, niisiis tegingi talle ettepaneku duo näituseks.
Hobusepea galerii on mulle alati tundunud põnev, esiteks selle pärast, et seal on kaks korrust, mis annab rohkem mänguruumi. Teiseks põhjuseks on muidugi asukoht.
Ühisnäituse jaoks on kaks ruumi väga head, sest see annab võimaluse eralduda aga samas ka korruste vahelist dialoogi luua.
Selle näituse puhul sobisime kumbki oma korrusele ideaalselt. Hobusepea galerii alumine korrus on väga hea ruum video näitamiseks ja peidetud ruumi loomiseks.
Maris Karjatse: Alustavatel kunstnikel on enamasti võimalus oma teoseid eksponeerida kas EKA galeriis, VENT Space’is või kooliga seotud väljapanekutel, loomulik jätk on taotleda näituseaega EKLi galeriides (Draakoni galerii, Hobusepea galerii, ARSi Projektiruum) või Kunstihoone galeriides. Kandideerimine toimub võrdsetel alustel koos juba aastaid tegutsenud professionaalsete kunstnikega, seetõttu on põhjaliku ja läbimõeldud näituseprojekti koostamise oskus juba tudengina äärmiselt oluline.
Näituse “Vahepeal” ülesseadmine. Fotol installija Hans-Otto Ojaste. Foto: Maris Karjatse
Mis on peamine sõnum või mõte, mida vaataja võiks teie näituselt kaasa võtta? Küsimus, millele leiab vastuse?
Maris Karjatse: Kunstnikuna tunnen vajadust kombata äärealade piire ja vaadata, kas neid on võimalik nihutada. Vaataja ei tohiks peljata äärealasid, midagi, millest ta esmapilgul aru ei saa või vastupidi, mis teda võibolla liigagi lummavad. Äärealades on Michel Serres’i sõnul lootust ja vabadust.
Vaataja võiks alati endalt küsida, miks ta tajub kunstiteost nii, nagu ta seda parajasti teeb. Ta võiks endal lubada nii pilgus kui mõttes lasta hulkuma aladele, mis esialgu tunduvad tühjad või võõrad, õudsed või õrnad.
Kas ja kuivõrd on tänane olukord teie igapäeva muutunud, kas ja kuidas avaldub/mõjutab see teie loometööd?
Cloe Jancis: Nii palju on muutunud, et kõik on kodus ja kõik toimub kodus. Töö, looming ja pereelu – kõik sulandub ühte. Eemaldumine tihtipeale ei saa olla füüsiline vaid mentaalne. Kuna ma kasutan tööpinnana sageli oma kodu, olen suutnud ka praeguses olukorras suhteliselt edukalt tööd jätkata ning püüan leida iga nädal natukene aega, et oma ideid mingil moel realiseerida. Paljud asjad ei realiseeru küll viisil, kuidas algselt ette kujutasin aga proovin oma ideid kohandada. Isegi kui töö mõneks hetkeks peatub, on see ehk hea, et natukene eelnevat tehtud analüüsida ja arhiivi korrastada.
Maris Karjatse: Töötasin ka enne eriolukorra kehtestamist peamiselt kodus, oma stuudioruumi pole mul kunagi olnud, vajadusel olen töötanud EKA fotostuudios. Eriolukord on kokku langenud magistritöö kirjaliku uurimuse teostamisega, mille tegemine kodus koolilapse ja teiste pereliikmete kõrvalt nõuab kannatlikkust ja distsipliini, mis on minu nõrgimad lülid, aga nüüd on ilmselgelt parim aeg neid omadusi endas kasvatada.
Millised on teie mõlema plaanid lähiajaks? Ehk uusi näitusemõtteid?
Cloe Jancis: Mõtteid on ja pakkumisi on ka tulnud aga hetkel midagi kindlat veel ei ole. Praegu liigun sihita rahulikus tempos.
Maris Karjatse: Lähikuude peamine eesmärk on kaitsta magistrikraad EKA kaasaegse kunsti õppekaval. Hetkel järgmist näitust ei plaani.
Maris Karjatse (1976) elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna (BA, 2017) ja inglise filoloogia eriala Tallinna Ülikoolis (MA, 2002). Hetkel õpib Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas kaasaegse kunsti magistriprogrammis. Maris Karjatse isiknäitus „Ema pole kodus” toimus Draakoni galeriis 2018. aastal, samuti on ta osalenud mitmel grupinäitusel („Tegelt on teisiti”, ARS Projektiruum, 2017, Umbrella grupiga; „Confusion”, EKKM, 2016, Umbrella grupiga jt.).
Cloe Jancis (1992) elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna (BA, 2018). Hetkel õpib Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas kaasaegse kunsti magistriprogrammis. Cloe Jancisel oli 2019. aastal isiknäitus „Ootamine igaviku seisukohalt’’ Draakoni galeriis ning teine isiknäitus sama aasta oktoobris „Sinu ja Selle vahel” Haapsalu Linnagaleriis. 2019. aastal valiti tema teos „Ootamine igaviku seisukohalt” kunstimessil Foto Tallinn Outset Eesti poolt rahvusvahelisse muuseumi kogusse. Aastast 2020 on Cloe Jancis Fotokunstnike Ühenduse liige.
Näitust toetas Eesti Kultuurkapital.
