Oma saadetud lemmikmuusika kohta ütleb kunstnik ise, et see on kiire valik temale meeldinud eksperimentaal- ja pop-muusikast.
Näitusel “Selfi kajakana” tegeleb Toomik enda varasema loominguga dialoogi astudes jätkuvalt eksistentsiaalsuse ja spirituaalsusega – sünni, elu ja surma tsükliga –, kuid ka nartsissismi ja ekshibitsionistliku eneseirooniaga, teataval määral autoagressiivse võllahuumoriga. Näitusel saab näha kunstniku enda keha põhjal modelleeritud arhetüüpseid figuure, mis kord hõljuvad maapinna kohal religioossete pühakutena, kord saavad kogukonnaga üheks mingis transgressiivses rituaalis, kord naeravad iseendale näkku skalpellina lõikava sarkasmiga.
