Vaatamine toimus teatud gradatsioonis. Kui galeriiruumis liiguvad vaatajad reeglina paigal seisvate teoste vahel, juhtus Ello galeriis vastupidine: vaataja seisis ja maalid liikusid, enamasti ümber oma telje. Me pöörasime lõuendeid järgemööda ümber, kuni lõpuks jõudsime maalini, mis kannab pealkirja „Pimedus“. Nagu paljud Ello maalid, jätab seegi esmapilgul abstraktse üldmulje, annab mõista, et kunstnik tegeleb ennekõike värvide ja valguse probleemiga – sellele viitab ka maali pealkiri. Samas – asetades „Pimeduse“ teiste sama sarja teoste nagu „Kosmos“, „Must auk“, „Must auk2“ või „Valguskera“ taustale – pole raske vaadata maali kujutamas kosmoseruumi, mõne kosmilise udu vahel haigutavat pimeduse kuristikku, mille ees või vahel, maalipinna keskel, on näha kivitükki, näiteks asteroidi või selle küljest murdunud kildu, mis on sõltuvalt sellest, kui kaugele tahab vaataja ennast maalil kujutatust mõtetes asetada, kas peopesa-, maja- või linnasuurune.
Kui ma õigesti mäletan, oli „Pimedus“ üks viimaseid pilte, mida Eleriin mulle näitas. Kui ma seda nägin, tundus mulle – ja tundub siiani – et see maal ei kehasta ainult näituse „Nii hele, et pimestab“ kvintessentsi, vaid ütleb midagi põhjapanevat olemise kohta – seda selle sõna kõige laiemas mõttes. Või õieti ei ütlegi, vaid teeb. Lühidalt öeldes: „Pimedus“ teeb üht kindlat asja: see toob eri viisidel kokku olemise vastandpoolusi.
Foto: Stanislav Stepaško, Tallinna Kunstihoone
Esiteks sai juba mainitud, et „Pimedust“ on võimalik jälgida kui abstraktset kompositsiooni, valguse ja pimeduse otsekohest, akromaatilisevõitu käsitlust, aga samas annab maali keskmes asuv ning üsna detailselt väljamaalitud kivitükk võimaluse vaadata tervikut otsekui mõnda teleskoobifotot. Ma kujutan ette, mis efekti annaks selle maali asetsemine kellegi kodus – kuidas hakkaks ruum, mis jääb tavakogemusele kättesaamatusse kaugusse, mõjutama argielu.
Foto: Paul Kuimet. Tallinna Kunstihoone. Maali “Pimedus” detail
Seega – teleskoobifoto efektist tuleneb asjaolu, et maali võimalikud mõõtkavad ulatuvad väga kaugele. Ello on maalinud kivitüki nõnda realistlikult, et vaatajal võib tekkida soov seda näpuotsaga puudutada, sest kivi mõjub reljeefselt. Nagu oleks lõuendile kleebitud päris kivikild, tükike maast leitud mateeriat. See aga tekitab efekti, mille kohaselt võib vaataja asuda killule suhteliselt lähedal – jällegi, see lähedus sõltub suurusest, mille vaataja pilk kivile annab, aga üldjoontes võib see jääda isegi kümnete kilomeetrite piiresse, mis kosmilises mõõtkavas on vähem kui köömes. Sellest läheduse illusioonist tuleneb aga võimalus tajuda taustal laiuvat pimedust ja seda ümbritsevat valgusudu äärmiselt kaugena, siin võib kujutleda kilomeetrite asemel valgusaastaid (Ello käsitlusviisile väga sobiv pikkusühiku nimetus!). Mõõtkavad tõmbuvad seega laiali nagu kosmiline lehvik, kaunis oma jäisuses.
Foto: Paul Kuimet, Tallinna Kunstihoone
Kolmandaks paneb Ello vastamisi ja kokku mateeria äärmused: tahkes olekus kivi, mida ümbritsevad gaasilises olekus kosmilised pilved. Tahkus on selgepiiriline, ümbritsevast selgelt eraldunud, kivi jätab mulje, et selle mass on stabiilne, aine on külm ja vaba, läbides sujuvalt peaaegu vaakumseisundis ruumi. Stellaarne udu mõjub selle kõrval eriti hajusalt, ümbritsevasse sulanduvalt (võiks ka öelda, et ümbritsevaks sulanduvalt). Ello käsitleb teisteski töödes mateeria eri olekute, ennekõike kivimite ja tolmu olemust – võib ju öelda, et iga kivi on tekkinud tolmust ja muutub kord tolmuks tagasi. Selles plaanis pole kivigi mitte objekt, vaid sündmus, üheainsa oleku üks võimalik olukord. „Pimeduses“ on kaks olekuviisi kokku toodud – aga toodud kokku just eraldi asetatult, õieti on need asetatud teineteisega aeglasse, igavesti liginevasse ja lahendamatusse dialoogi.
Foto: Eleriin Ello koostöös Ele Rieberg
Neljandaks tekitab „Pimedus“ tugeva liikuvuse mulje. Maali kahekihilisuse tõttu võime me kujutada ennast vaatamas ühtaegu tulevikku ja minevikku. Kivitükk maali keskel sümboliseerib tulevikku, see on suundumas kuhugi, mille kohta pole midagi teada ja mis jääb meile kättesaamatuks – pimedus kivitüki taga sümboliseerib teadmatust, saladuslikkuse pidevalt paisuvat pinda. Kild on nagu tükike meist, mis on pääsenud meie küljest lahti ja eemaldub meile igapäevaselt tuntust. Kui kujutleda, et udupilvede laam, mis annab kompositsioonile ühtaegu hajusa ja konkreetse raami, võib pärineda tuhandete valgusaastate tagant, tähendaks see, et valgus, mida maalipinnal kujutatakse, on tuhandeid aastaid vana ning kui meil oleks võimalik saavutada selle kauge ruumiga, mida „Pimeduse“ helendavad udukogud sümboliseerivad, otsekontakt, näeksime arvatavasti kujutatust sootuks midagi erinevat. Võib-olla laiub kujutatu olevikus juba pimedus.
Asjad, olgu siis tahked või gaasilised, liiguvad nii ajas kui ka ruumis. Ruumiline liikumine kosmoses aga on palju kihilisem kui me tajume. Maakera pöörleb ümber oma telje, Maakera telg ise pöörleb, Maakera tiirleb ümber Päikese, Päikesesüsteem tiirleb ümber Linnutee keskme, Sagittarius A nimelise musta augu, ükski täht, mida me öötaevas näeme, ei püsi samuti meie suhtes paigal. Linnutee ise liigub samuti, paari miljardi aasta pärast põimub see Andromeeda udukoguga, mis praegu asub meist umbes 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel – kahe galaktika vahemaa väheneb kiirusega üle saja kilomeetri sekundis. See kihiline ja erisuunaline liikumine on talletatud ka Ello „Pimedusse“. Kivi tundub liikuvat pigem horisontaalselt – see sõltub muidugi vaatajast, kas temast eemale või tema poole. Samas on Ello maalinud taustal asuvad udumassiivid liikuma pigem vertikaalses suunas. Nii et teatud ristliikumine, kivi kihutamas kõrgustesse kerkivate valguskardinate vahel avanevasse pimedusse. Samas võib maali taust esitada tardunud või tardumusse suunatud ruumi, teatud ala, kus aeg ja ruum on lõpetanud oma fluktuatsioonid, valgus lihtsalt kerkib seal inertsist.
Nii et kõik, mida me „Pimedusel“ näeme – nii kivike kui ka helendavad udud – võivad olla suundumas sellesse, mida me ei näe, pimedus on neelamas kõike endasse. Pidagem meeles, et lõviosa maailmaruumist moodustavad olekud, mida tähistatakse keeles sõnadega „tume“ või „varjatud“ – nimelt tumeaine ja tumeenergia. Sellega seoses on olemas ka Suure Rebenemise mudel, mis väga lihtsustatult kokku võttes väidab, et tumeenergia jõud, mis Universumi paisutab, kasvab lõpuks eksponentsiaalseks, nii et see kisub üksteise gravitatsioonilisest mõjujõust eemale galaktikad, seejärel tirib see galaktikad katki, kõik tähesüsteemid lagunevad ning lõpuks rebitakse ribadeks ka kõige väiksemad elementaarosakesed ning tekib ruum, kus ei toimu ühtegi interaktsiooni – arvatavasti on selline ruum täiuslikult pime.
Kokkuvõtteks tihkan öelda, et Eleriin Ello „Pimedus“ portreteerib aegruumi. Muidugi mõista pole aegruumi võimalik portreteerida nii nagu mõnda isikut, kuna aegruum moodustub olemasolevast, selle sisse mahuvad kõik isikud, muud objektid, kogu aine, millest nad on moodustunud ning aine, millest on moodustunud kõik muu (seega võiks esitada absurdse väite, et iga pilt portreteerib aegruumi). Seega saab aegruumi portree olla vaid väljavõte. Aga õnnestunud väljavõte on ühtaegu ka sisselõige, teleskoopiline pilk mõjub ühtlasi nagu mikroskoopiline pilk, sisselõige olemise alatasa rahutusse koesse, mida võiks nimetada – laenates Niklas Luhmannilt – „paljususe ühtsuseks“.
