Naked Islandi koolitustest sai kompleksi sümboolne nurgakivi, alustasite nendega juba möödunud aasta sügisel – sepatöö ja keevitamine nii meestele kui naistele algaja tasemel, metalli- ja muldvalu, puiduviimistlus ja mööblitaastus jne. Tookord rääkisid Sirbis, et koolitusel osalejate hulgas ei näinud te „kuigi palju kujutavaid kunstnikke“. Keda te seal siis nägite?
Nägime absoluutselt igasuguseid inimesi, selliseid, keda mina, kes ma olen õppinud kunstiakadeemias ja veetnud terve elu kunstimaailmas, ei olegi kohanud. Näiteks arste, IT-inimesi, konsultante, turundajaid, ehitajad, haldustöötajaid, aga ka disainereid. Kujutavaid kunstnikke on olnud heal juhul võib-olla 15%. Koolitused on toimunud ainult pool aastat ja jätkuvad, mingeid põhjapanevaid järeldusi sellest muidugi veel teha ei saa.
Koolitused on siiani olnud laia profiiliga, kus eelnev kogemus ei ole nõutav. Keevituskoolitusel oli meil just naistegrupp, kus kõik võtsidki keevituskäpa esimest korda kätte. Iga oskus nõuab natuke harjutamist. Spetsiifiliste koolitusteni, mis võiks huvitada ka kunstnikku, kellel baas juba all, me alles jõuame.
Oleme sisseelamisfaasis ja osaleme justkui ise koolitusel, kus õpime, kuidas koolitust korraldada, kuidas kujundada teenust inimesele tänavalt, kuidas seda pakkuda ja üles ehitada.
Lisaks rääkisid toona, et olite ka ise põnevil, keda kompleks kõnetab, „millistest oskustest on puudu, millised on ootused nendele teenustele ja kui palju me saame ootustele vastu tulla.“ Vahepeal olete korraldanud ka uuringu selle kõige väljaselgitamiseks. Milliste tulemuste ja järeldusteni olete jõudnud?
Küsitlesime üle 100 kunstniku ja disaineri, uurisime nende vajadust ruumide järele, ligipääsu seadmetele. Vajadused on väga erinevad, suuri järeldusi hetkel teha ei saa. Kui küsida üldiselt, siis ka vastatakse üldiselt, teine asi on teha konkreetne pakkumine konkreetsele ruumile koos rendisummaga. Kui tuleb iga kuu reaalset raha välja käia, siis ideaalpilt muutub ja hakatakse otsima kompromissi vajaduste ja võimaluste vahel.
Saime küsitlusest teada, millist masinaparki umbes võiks vaja minna, kuid see on kõigest eelinfo, tegevuse käigus saame ikka kõige rohkem teada. Mis puudutab oskusi, siis ka siin ei saa üldistusi teha, maalikunstnikul kindlasti ei ole sepatöö oskusi, taustad on erinevad. Kuid võrreldes tavainimesega on kunstnikul ikkagi idee visandamise, kavandamise ja teostamise kogemus olemas, ükskõik siis mis materjali baasil.
Foto: Naked Island
Veel veidi värskemalt tsiteerides: hiljuti kirjutas Karin Lõhmuste EAS-ist – kust ka Naked Island toetust leidis – loomemajanduse kohta, et valdkondade piirid selle sees on hajusad ja haakuvad ning et „loomemajandusega on tegu siis, kui kohtuvad looming ja ärilised eesmärgid.“ Kuidas kohtuvad need osapooled Naked Islandis, mida on defineeritud ka kui „kunstitootmiskompleksi“?
Mulle tundub, et Naked Island võiks olla heaks keskkonnaks loomeettevõtetele, kes toodavad väikestes tiraažides, teevad erilahendusi või alles loovad prototüüpe. Disainimisel kasutatakse palju arvutiprogramme, kus asi võib paista lahe, aga kui hakata seda päriselt tootma, siis sekkuvad materjali eripärad ja vastupanu, millega tuleb arvestada ja katsetada. Meie ruumid pole sobivad ja taskukohased näiteks maalijale, meie teenused ongi tõenäoliselt pigem kallid tänu sellele, et ruumid on renoveeritud ja tehnikaga varustatud. Ettevõttel või isikul, kes siia tuleb, peab olema konkreetne plaan ja kalkulatsioon, kuhu oma tootmisega liikuda ja jõuda. Näiteks mõni väiksem puidu- või mööbliettevõte, kes täidab eritellimusi, saab seda teha siin, selle asemel, et omada ruume ja sellega kaasnevaid püsikulusid.
Loomisega seotud vabaduse ja tootmisega seotud kalkulatsioonide vahel ma vastuolu ei näe, üks ei välista teist.
Koolis võisid ju samuti olla tunniplaanis kõrvuti kunstiõpetus ja matemaatika, lisaks veel inglise keel jne. Kõik need ained olid mingiks tegevuseks vajalikud, mingisuguse külje arendamiseks. Mida rohkem on inimesel oskusi ja teadmisi ja mida rohkem ta neid kasutab, seda libedamalt asjad sujuvad. Paraku peab ka loomingulist tegevust finantseerima ja seda peame tegema ka meie Naked Island’is.
Valge kuubi printsiibi kohaselt on parim keskkond kunsti eksponeerimiseks lumivalge ja nelinurkne, ülalt alla langeva valguse ja ilma ühegi kõrvalise segajata. Milline on lugu kunsti loomise-tootmisega – kas akendest avanevad vaated piki Paljassaare raudteerööpaid võiksid toimida ka meeli avardavalt ja pikendavalt? Kas kohta valides mõtlesite oma kliendi peale?
Ega meil midagi väga valida ei olnud, pidime reageerima kiiresti tol hetkel mõistlikuna tundunud pakkumisele. Kindlasti oleks mugavam jalutada Raekoja platsi kui Paljassaarde, kuid mulle tundub, et see on mõnus koht, natuke veel avastamata paik, meri igas küljes kümne minuti kaugusel, võsa taga Pikakari rand, natuke maal olemise tunne. Ma ei tea, kas see on eelis või puudus, eks me seda näe.
Kui sa lähed keevitama või saagima, siis vaated väga tähtust ei oma. Ja ega mingit romantilist rahu ja vaikust siin ka ei ole, autotee on kõrval ning seadmed hakkavad undama. Samas, 10-15 aasta pärast on kindlasti meie ümber kohvikud ja elumajad, piirkond areneb.
Foto: Naked Island
Otsisite taga ka teatud spetsiifilisi keraamilisi plaate, mida kunagi toodeti Tallinna Ehituskeraamika tehases, kus Naked Island nüüd asubki. Kas olete neid leidnud ja mis neist saab?
Leidsime suure hulga ja väga erinevaid, kasutasime neid dušširuumides ja plaanime kasutada ka kööginurgas töötasapinna taga. Plaadid jõudsid koju tagasi ning siia tööle tulevad inimesed saavad pärast pikka päeva pesta, puhata ja süüa, kambaga kokata või Wolt kohale tellida.
Ootate loomingulisi ja ettevõtlikke inimesi koolitust saama ja tööd tegema. Kas nn tavakülastajal võiks ka teie juurde asja olla, on teil plaanis näiteks väike valge galeriinurk rentnike ja õpilaste tööviljade eksponeerimiseks vms?
Meil on küll projektiruum, kus saab teha suuremaid töid, midagi kokku panna, läbi mängida või üles pildistada, kuid eraldi näitusetegevust pole planeeritud. Tegu on siiski pigem kinnise hoonega, kuhu tullakse tööle konkreetse idee ja materjaliga.
Me ei ole täna planeerinud siia kohvikut, kino ega kunstisaali, mis ei tähenda, et see olukord ei võiks tulevikus muutuda.
Oled oma erialase karjääri jooksul käinud läbi eragaleriisid ja munitsipaalmuuseumeid, Tallinnast Pärnuni, Tartust Narvani. Nüüd oled ringiga tagasi pealinnas, aga samas täiesti uue tee alguses. Kui sa mõtled tagasi, kas omal ajal jäi teostamata mõni idee, tootmata mõni teos, mille nüüd saaksid ise Naked Islandis realiseerida?
See on kõige parem küsimus, mis paneb sügavalt mõtlema. Võib-olla on Naked Islandi projekti puhul tegu kõige suurema väljakutsega selles mõttes, et ma vastutan selle eest kogu isikliku varaga pankade ees. Kui näituse õnnestumisse saab suhtuda subjektiivselt või mõnesse trükisesse jääb väike kirjaviga, ei juhtu sellest midagi, kuid antud projekt lihtsalt ei saa valesti minna. Siia tuleb koondada kogu mõttejõud, et see edukalt toimiks ja me saame aidata kõiki neid, kes saavad siin omakorda enda projekte ja väljakutseid teostada.
Foto: Jakob Meier
