Lisaks sisearhitektuurile tegelete mööblidisainiga. Kuidas tundub, kas üks mööbliese võib olla eraldi kunstiteos, mis annab inspiratsiooni kogu ülejäänud ruumi kujundamiseks ja sisustamiseks?
Hillar: On olnud tõesti paar interjööri, kus mööblieseme vorm paneb alateadlikult mõte tööle ja annab kätte suuna tervele ruumile. Samas on mõnusad need ruumid, kus esemed on üksteisega harmoonias ja interjöör ei koondu ühe või teise solisti ümber. Mis aga ei välista seda, et kõik need omavahel kokku kõlavad esemed on eraldiseisvalt igaüks väike kunstiteos. Mööbel on lihtsalt toode, aga kui see on mõttega tehtud ning ühes sellega on ka kindel iseloom ja hing antud, siis muutub see kindlasti kunstiks.
Aet: Pigem pragmaatilisusest lähtuva minimalismi austajana ei toeta ma esemete soleerimist, vaid ruumi terviku funktsionaalset koosmõju. Hindan väga, kui kujundatava interjööri esemete, s.h mööbli vormikeel on ennekõike funktsioonist lähtuv, hästi läbimõeldud ja „oma lugu“ jutustav. Meenub kohe Eileen Grey mööbliklassikaks kujunenud klaaslaua E1027 loomise lugu: projekteerides oma ühist kodu arhitekt Jean Badovic’iga peatus nende juures tihti Eileeni õde, kes armastas voodis küpsiseid krõbistada. Eileen, puhtust armastava pedandina võttis ülesandeks see “tegevus” võimalikult mugavaks teha ja nii sündis reguleeritava kõrgusega kerge ja õhuline klaaslaud, mida saab lükata võimalikult diivani alla. Need lood majadest, interjööridest ja esemetest kõnetavad mind emotsionaalselt. Arhitektide kujundatud majades pole midagi juhuslikku.
Eileen Gray laud E1027 interjööris. Foto: eileengray.co.uk
Peate oma töös oluliseks esteetiliselt nauditavat tulemust ning samas ka kliendi ainulaadsusega arvestamist. Kas võib öelda, et esteetika on maitse asi, või kehtivad siin mingid universaalsed reeglid?
Aet: Reegleid ei ole, esteetika on täiesti vaieldamatu maitseasi. Siin ongi teinekord küsimus kliendi usalduses, omavahelises koostöö toimimises. Hea tulemuse saavutamiseks peab mingi äratundmishetk varem või hiljem tekkima ja loomisrõõm peab olema mõlemapoolne.
Hillar: Funktsionaalsus ja proportsioonid on interjööris kindlasti asjad, mis panevad töö tegemise põhimõtted paika. Arvan, et iga hea asi nõuab keskendumist ja läbitöötamist, see on ka hea tervikliku ruumi saavutamiseks oluline. Esteetika on maitse asi ja ajas muutuv, samas võib mõni ruum, mis ei pruugi esialgu üldiselt normiks olevatele kriteeriumitele vastata, olla vägagi lummav ja nauditav. Peab olema ise lihtsalt rohkem avatud.
Ülikooliajal võõrustas meie kursust oma kodus Tõnis Vint ja see interjöör oma ektsentrilises esteetilisuses on mulle siiani mällu sööbinud. Eriti hetk, mil lõpuks tema üleni süsimusta kööki sattusin – see lihtsalt oli täiuslik ruumielamus.
Vilen Künnapu projekteeritud Elevandimaja juures on kaasautoriks Aet. Selles hoones on ühendatud nii meditsiinikeskuse kui eraruumide funktsionaalsus, seinu kaunistavad August Künnapu maalid. Milliseid väljakutseid selline kombinatsioon esitas?
August Künnapu maalid “Elevandimajas”. Foto: Arne Maasik
Aet: See oli tõesti erakordne objekt. Sattusin meeskonda arhitekti valikul, tema jõuline käekiri lihtsalt lummas oma mugavustsoonist väljuma ning kokkuvõtvalt oli kogu loomeprotsess kui energiasööst tundmatusse. Maja funktsionaalsed skeemid, planeeringu paika loksutamine olid töö üheks turvalisemaks osaks.
Värvilahendus ja kunsti eksponeerimine oli selle objekti puhul olulisemaks väljundiks – võib isegi väita, et kunst lõi enesele keskkonna, värvilised seinapinnad, arhitektuursed esitluspostamendid.
Kunsti valik ja seda toetav valgustuslahendus sai paika juba projekteerimise eskiisis. Täiuslik lõpptulemus.
Mitmes teie kavandatud avalikus- aga ka bürooruumis võib samuti seintel näha kunstiteoseid. Kuidas olete nende lahendusteni jõudnud?
Hillar: Kunst avardab ruumi – sellega saab ruumile teha uusi aknaid teistesse dimensioonidesse ja kokkuvõttes saab ruum parem ja avaram. Eks kliendid hakkavad ka ise tasapisi kunstini jõudma. Need omanikud ja otsustajad, kes avalikus ruumis kunsti näha soovivad, on tavaliselt ka sellest mõttest juba eelnevalt vaimustuses ja valmis proovima või lihtsalt hea kultuurse lastetoaga.
Meenub üks avalik interjöör, kus sai kunstiteoste eksponeerimiseks reserveeritud juba projekti algstaadiumis spetsiaalsed asukohad, aga kuna see mõte algusest peale kuni objekti valmimiseni tellijale silma sädet ei tekitanud, siis kokkuvõttes jäi mõte ikkagi vaid sisearhitektide kapriisiks. Omanik saab aga sinna tühjadele kohtadele nüüd vastavalt hooajale lilleseadeid ja pühadekaunistusi paigutada.
Arvan, et kedagi kiirelt ja vägisi kunsti juurde viia ei saa, see äratundmine peab igaühel endal tekkima. Kindlasti saab vaatama suunata, aga kokkuvõttes see on pikk protsess.
Milline on teie isiklik suhe kunstiga – kas omate kodust kollektsiooni või lemmikautoreid, millistel näitustel viimati käisite ja kuhu järgmiseks plaanite minna?
Aet: Naudin kunsti, mis mind kõnetab. Meenuvad ikoonilised ruumitervikud, majamuuseumid, mis sisaldavad endas kõike: arhitektuuri, mööblit, maale, tarbekunsti. Viimatised külastused Corbusier` paarismaja Pariisis, Mies van der Rohe Paviljon Barcelonas, Red House Londonis, Saarineni majamuuseum Hvitträsk Espoos. Ootasin põnevusega Gerrit Rittveldi majamuuseumi “Schröder House” taasavamist Utrechtis sel kevadel.
Hillar: Mõned maalid mul kodus on ja need vist ongi lemmikud – nagu pereliikmed juba. Muuseumidest on suur lemmik Prado Madriidis – see on läbinisti klassikalise ülesehitusega akadeemilisust õhkuv muuseum, samas väga põneva kollektsiooniga. Ka Kadrioru kunstimuuseumi püsiekspositsioonis on paar sellist 20. sajandi alguse Vene modernisti teost, mida ma ikka ja jälle sinna vaatama lähen.
Näitustel saab kindlasti käidud ja igal reisil olles otsin lisaks riiklikele kunstimuuseumidele linnakaardilt üles alati ka mõned eramuuseumid. Soovitan kindlasti külastada majamuuseume, need on koos oma sisustuse ja kunstiteostega nagu oaasid möödunud aegadest.
Milaano kesklinnas asuva, arhitekt Piero Portaluppi projekteeritud Villa Necchi Campiglio lummusest ei ole ma siiamaani üle saanud.
Veranda Villa Necchi Campiglio’s. Foto: casemuseo.it
Kui nüüd eriolukord asendus hädaolukorraga ja näitusesaalide uksed taas avatud siis sean lähiajal kindlasti sammud Mikkeli muuseumi. Seal just värskelt avati kunstikoguja Mart Lepa erakogu tutvustav näitus.
Millised teoseid või autoreid soovitaksite NOARi lugejale koju ja/või kontorisse?
Hillar: Kunstiteos ruumis on kindlasti üsna suur fookuspunkt ja oluliselt interjööri sekkuv. Kui võimalik, siis eelistan alati ühte või kahte teost seinale selle asemel, et neid maalide või graafikaga üle küllastada, samas ei ole selles osas aga kindlasti mingit reeglit. Teinekord tekib just vastupidiselt erineva ajastu ja täiesti erinevate motiividega teoste vahel põnev sünergia.
Kindlasti tasuks teoste eksponeerimise puhul jälgida, kui palju ja millist valgust neile langeb. Mõned tööd hakkavad elama just hämaras koridorinurgas, samas teised mõjuvad kõige meeleolukamalt just hommiku- või õhtupäikeses.
Olen isegi vaadanud, et hea on, kui seinal rippuval maalil olevad varjud ja ruumis loomulikust päevavalgusest tekkivad varjud langevad samas suunas. Graafikat ei soovita muidugi väga tugeva päikesevalguse kätte seinale riputada, sest need kipuvad aja jooksul oma värvi kaotama. Kõige keerulisem on minu arvates eksponeerida fotosid, sest need on väga teravad konkreetsed hetked, maal ja graafika aga avanevad aeglasemalt ja on seetõttu ka lihtsamini kodustatavad.
Kui NOARi valikust midagi konkreetset soovitada, siis Virge Jõekalda graafiline leht “Viiv” ootab minu arust seal juba tänamatult kaua oma õiget seina. Pean ta vist lõpuks ikka ise ära ostma. Maria Evestuse maal “Kaks seent” on kindlapeale minek ühes igavas detailivaeses interjööris. Mängleva kergusega hävitab ta tehismarmoris ja LED-valguses küütleva uusarendusinterjööri pealesunnitud tõsiseltvõetavuse, pakkudes tõhusat tuge diivanile lohakile jäänud sokkidele ja köögitasapinnal olevale saiapurule.
Aet: Üks lõbus Vileni või August Künnapu maal võiks ikka seinal rippuda…
Virge Jõekalda, Maria Evestuse ja Vilen Künnapu teosed noar.eu keskkonnas.
