Piia Ruber, Auto(paraad)portreed. Foto lõuendil (Foto: Marianne Karm)
Mille boonuseks on väljasõit rohelusse, maalilisse provintsi (koha peal on võimalik hotelli aseainena isegi ilma kanalisatsioonita vanausuliste maja üürida.) Idee kutsuda külaliskuraator realiseerus eriti efektselt eelmisel suvel Kiwa punginäitusega, millel oli kümneid osavõtjaid, suur meediavastukaja ning publikuhuvi läbi kogu suvise lahtiolekuaja. Oreškinil on õnnestunud luua Voronja galeriist kohalik siseturismiobjekt ning kasutada selle promomiseks äärmiselt osavalt ära muuseas sotsiaalmeediat.
Selle suve näituse kuraator Mari Kartau on valinud oma teemaks midagi rohkem siseringi kuuluvat kui paljude praeguseks keskealiste eestlaste noorpõlve kujundanud subkultuurse nähtuse.Tegelikult – võimalik, et praeguseks on kaasaegne kunst kujunenud Eestis marginaalsemaks subkultuuriks kui punk on seda siin kunagi olnud. Eelmise suve heas mõttes massinäituse jätkuks on Voronja galeriis nüüd Mari Kartau valitud kuus kunagist kunstnikku, kes, nagu näituse pealkiri lubab, naasevad oma eriala juurde.
Põhjused, miks inimesed kunstiga tegelemisest loobuvad, on loomulikult äärmiselt komplekssed ning kuraator on püüdnud nähtust veel sügavamalt uurida küsitluste abil. Sellle tulemused on esitatud installatiivses vormis, värvilistest ehitusteipidest vormistatud diagrammidega. Saame näiteks teada, et protsentuaalselt suurim osa kunagistest kunstnikest (nii näitusel osalevatest kui kuraatorile eitavalt vastanutest) on veendunud, et tema karjääri kõige rohkem mõjutav isik või nähtus on kuraator. Samuti seda, et napilt on suurem nende protsent valimikust, kes arvavad, et nad ilma kunstita elada ei suuda, võrreldes nendega, kellele selle valdkonna puudumine oma elus probleeme ei valmista.
Mari Kartau on oma valikut põhjendanud nii näituse tektsis kui veel põhjalikumalt selle avakõnes. Et ta peab neid kuute inimest headeks kunstnikeks ja et ta on oma valikust välistanud autorid, kes tegutsevad (kaasaegse) kunsti kõrvalaladel, olgu selleks siis raamatuillustratsioonid või esoteeriline maalikunst. Jõulisest comeback`ist kellegi puhul osalejatest siiski rääkida ei saa. Pigem on tegu kammerliku väljapanekuga, mille hulgas tõuseb vast kõige enam esile Marianne Männi.
Kunagine äärmiselt paljutõotav allegoorilis-realistlik Non Grata taustaga maalija (ühtlasi performance-, video-, ja installatsioonikunstnik) presenteerib oma kogemust sügava puudega lapse emana. Tulemus on südantlõhestav, eriti tänu nappidele tekstidele, mis kiretult kirjeldavad Marianne kokkupuuteid nii sotsiaalhoolekandesüsteemi kui üürileandjaga (kuuldes puudega lapsest, teatati, et otsitakse korralikke üürnikke), aga ka endise kursusekaaslasega (kuuldes puudega lapsest, loobus suhtlemast). Marianne Männi näol on Eesti kunstimaailm kahtlemata kõige rohkem kaotanud — teised näitusest osavõtjad on kunstiga tegelenud pigem kõrvaltegevusena ning nende fookus on olnud mujal.
Tuntud kirjanik Jan Kaus tegi kunagi kollaaže [ja ka maale. MK], aga nüüd esineb introvertsete litograafiatega, millel kirjanikule kohaselt domineerivad tsitaadid maailmakirjandusest. Kunagi sotsiaalkriitiliste performance`ite ning linnaruumikatsioonidega silmapaistnud kunstikriitik Hanno Soans ironiseerib samuti oma eriala esindajale kohasel oma installatsioonis Veneetsia biennaali kataloogi, täpsemalt selle üle, kuidas seal on harjutud kunstnikke presenteerima.
Tuntud muusik Tarvo Kaspar Toome graafilised lehed kõnetasid mind isiklikult vähem kui tema näituse avamisel aset leidnud performance`i idee ning kujundid: droon ning selle tulistamine paukpadrunitega Vene piiri vahetus läheduses. Maalija Priit Joala teeb oma comeback`i absurdse installatsiooniga, mille igasugune idee, sõnum, huumor või tagamõte jäävad absoluutselt hoomamatuteks. Otse välja öeldes: mitte midagi ei saa aru. Lisanduvad Jan Kausi taluhoovi paigutatud rustikaalsed skulptuurid ning Piia Ruberi, kunagise Linnapi koolkonna kontseptuaalse fotograafi mustvalge portreeseeria oma sõpradest.
Igasuguste marginaalsete, aga kunagi oluliste autorite ning nähtuste väljakaevamine on juba mõnda aega olnud aktuaalne teema. Paraku on kunst praeguseks tervikuna marginaliseerunud ning läheneb kohati hirmutava kiirusega sellele negatiivsele kuvandile, mis väga paljudel temast juba on. Seda arvestades on Mari Kartau valitud kunstnike comeback, mis pole päris comeback, tegelikult loomulik. Mingis mõttes ei ole neil enam kohta, kuhu tagasi tulla. Kunsti tähtsus ning selle vaimne ruum on nende eemaloleku aaste jooksul pöördumatult muutunud. Seetõttu kujutan ette, et 10-15 aastat tagasi, kui Kartau praegusele näitusele valitud kunstnikud veel vähem või rohkem aktiivselt tegutsesid, oleks täpselt sama (iseenesest väga intrigeeriva) ideega näituse ümber hõljunud kaugelt rohkem traagikat, vastatud või vastamata küsimusi ning ka jõulist enesekehtestamist comeback`i tegeva kunstnikuna.
Autor: Sandra Jõgeva
Alliaks: ERR
