Kogumiku „Residencies Reflected“ esitlusel Kai kunstikeskuses nimetati residentuuride eelkäijana kunstikommuune, jutuks tuli ka võrdlus kunstialase komandeeringu ja välitööga. Toimetaja Irmeli Kokko tõi näitena Soomes tegutseva Mustarinda ühingu, mis ürgmetsas asudes jääb kuhugi kommuuni ja residentuuri vahepeale. Mustarindast on juttu olnud ka NOBAs, ühingu eesmärgina nimetati ühiskonna ökoloogilist ülesehitamist, kultuuri ja looduse mitmekesisuse ning kunsti ja teaduse seose edendamist.
„Me kõik elame ühiskonnas, mis vajab muutmist nii tehnoloogilisest kui ka kultuurilisest küljest,“ kommenteeris Mustarinda esindaja Miina Kaartinen toona. Mida aga on residentuuride kontekstis ühiskonna kohta (ja vastupidi) öelda värskelt esitletud kogumiku erinevatel autoritel?
Irmeli Kokko kirjutab sissejuhatuses, et residentuuri tähtsus seisneb keskendumises alternatiivsetele ja eksperimentaalsetele elustiilidele kui osale kultuurilisest ökosüsteemist. „See hoiak jätkab Euroopa, eriti Ida-Euroopa kunstikommuunide traditsiooni. Paljusid neist ühendas kriitiline suhtumine kahjusse, mida ühiskonnale ja keskkonnale põhjustab tööstusrevolutsioon ja linnastumine.“
Kokko viitab sealjuures Francesca Bertolotti-Bailey’le, kes ise võrdleb kunstiresidentuuri ühiskonna mikrokosmosega, mis ei ole võrreldav ühegi teise kultuurilise koostöövormiga. „Selle peamiseks teaduseks on kunstiline intelligentsus ning ühisnimetajaks valmisolek elada ja töötada kindlaksmääratud aja jooksul koos paljude sarnaste, kuid mitmekülgsete spetsialistidega.“
Maria Hirvi-Ijäs omakorda võrdleb residentuurikunstnikke renessansiaja kullasseppadega. „Pärast seitset aastat baasõpet reisis ja töötas sell gildi võrgustikus erinevates linnades ja töökodades. Et kvalifitseeruda meistrina, eeldati sellilt mitte ainult kogemust oma töös, vaid ka inimeste, ressursside ja tööprotsesside juhtimises nii kaubanduses kui ühiskonnas üleüldiselt. Seejärel pöördus sell tagasi oma töökotta koos sügavama arusaamisega oma materjalist ja teistelt professionaalidelt saadud uute mõtlemisviisidega.“
Anders Kreuger võrdleb kunstnikke kudujatega: „Ootame kunstnikelt muuhulgas, et nad juhiksid meid läbi loomise ja lammutamise protsesside. Nad teevad seda kogu aeg: kududes ja lahti harutades vastasseise tundevoogude ja huvisfääride, tunnetatavate ja selgitatavate tähenduste, suletud ja avatud vormide vahel. Sel viisil on kunstnikud olulised meile kõigile ühiskonnas, mis ulatub kaugemale kunsti enda asualast.“
Lõpuks väidab ta bravuurselt, et kunstnikke ei pea hoidma kunstivabaduse tähe all omas mullis vati sees. „Vastupidi, ühiskond peaks lammutama oma piire kunsti suunas. Ohtlikul ajal, mil taas õhutatakse hirmu termotuumaholokausti (thermo-nuclear holocaust) ees, peaksime lõpuks avama end kunstnike pakutud vormidele, et näha maailma tähendust ning ka selle ilu.“
Kuidas tõlkida tähendust?
Ehk siis ühiskond peaks muutma oma suhtumist kunsti? Kindlasti, kuid piiride lammutamine on kahesuunaline tänav. Ka Berliini müür langes lõpuks mõlemalt poolt. Ka kunst ise peaks muutma oma arusaama ühiskonnast, end sellele rohkem avama, rääkima arusaadavat keelt kõigi selle liikmetega. Liiga krüptilised kujundid, filosoofilised paralleelid ja kasvõi „residentuuri“ mõiste, mis on erialaspetsialistidele endastmõistetavad, ei pruugi seda olla tavainimesele. Esimestel peab olema suutlikkust astuda viimaste kingadesse, kui nad tõesti ühiskonnas midagi muuta soovivad.
Näiteks Kreugeri viimast mõtet võiks tõlgendada hoopis nii: „Küsimus on selles, kas tarbijapoolne nõudlus võib mõjutada kunsti või kunstniku vabadust luua. Väidan, et ühiskond peab määrama kunsti suuna.”
Olukorras, kus elame taas tuumasõja hirmus, peame olema avatud kunstile, mis võimaldab meil kui vaatajatel märgata maailma olulisust, tähenduslikkust ja ilu.
Ühiskonna keskmine keel ei ole abstraktne, tavainimene tahab näha. Ka esitlusel toodi välja, kuidas rasketel aegadel panustatakse pigem nendesse, kes teevad näituseid, kuid residentuuride tegevus on nähtamatum. Residentuur on küll kõige paindlikum kunstiloomise vorm, sest seda juhivad kunstnikud ise, kuid institutsioonina võib see olla habras, kuna ei pruugi alati rahastajate silmis atraktiivne olla. Ometi ei tähenda haprus nõrkust, ootused erinevat tüüpi institutsioonidele ongi erinevad.
Sisult tugeva kogumiku enda vormiliseks nõrkuseks on asjaolu, et see ei sisalda pildimaterjali, mis ideid illustreeriks. Mistahes kunstikirjutust, olgu siis ajaleheartiklit või artiklikogumikku, peaks toetama visuaal. Kunstiteadus hõlmab kogu visuaalkultuuri – kes peaks sellesse kultuuri panustama rohkem kui kunst ise?
Kai kunstikeskuses asuvast Lugemiku raamatupoe hubasest nurgakesest leiab kõnealuse, residentuure reflekteeriva raamatu kõrval siiski ka pildimaterjali sisaldavaid trükiseid. Minu ostukotti sattus temaatiliselt sobiv Walter Benn Michaelsi „Ühiskondliku probleemi ilu“, mis uurib fotograafia, autonoomia ja majanduse suhteid ning sisaldab nii ajaloolisi must-valgeid fotosid kui värvilisi reprotahvleid – sealhulgas näiteks Liz Deschenes’i fotogrammi, mis peegeldab biennaalipublikut sõna otseses mõttes.
Küsimusele, kas olulisem on kunst kunsti, publiku või ühiskonna pärast ei saa üheselt vastata, igal asjaosalisel on õigus oma arvamusele. Küll aga peaks olema neil asjaosalistel mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus aktsepteerida teisi arvamusi, haarata suuremat pilti.
Kus resideeruvad eestlased?
Vaskjala loomeresidentuur tegutseb Rae vallas kohaliku omavalitsuse egiidi all, mistõttu on neil juba olemuslikult kohustus tegutseda avalikes ehk ühiskonna huvides. Residendid astuvad üles näitustega, nende teostest on kogunenud valla kunstikogu, tegevusest on koostatud kaks kakskeelset raamatut, mis lisaks autorite tutvustusele sisaldab ka residentuuri ühisköögis käiku läinud retsepte.
Sarnane „kokaraamat“ on koostamisel ka Eesti Kunstnike Liidu hallatavas Muhu kunstitalus, kus resideeruvad lisaks kodumaistele ka välismaised kunstnikud. Viimastest võib mõnel vahel Väinameri põlvini tõusta ja tekkida ettekujutus, et kui eesti naiste rõõmuks randub saarel mõni peen prantsuse mees, siis ei vääri ta vähemat kui persoonilugu kultuuriküljel ja esikaas seltskonnakroonikas.
Eesti loojad resideeruvad ka kaugemal, näiteks ISCP-EKKAK residentuuriprogrammis New Yorgis või loomemajades Vahemere ääres, Mazzanos Itaalias ja Samosel Kreekas. Viimast peegeldav Aldo Maksimovi „Samose päevaraamatud ehk Kadunud maailma otsimas“ on aga omaette elukunstiraamat. Äsja on Samoselt naasnud ka maalikunstnik Karin Strohm, kes vahendab oma muljeid:
Samose värvid
Kuna maalin enamasti stuudios ehk tubastes tingimustes, siis pean heaks vahelduseks aastas mõned nädalad väljas vabas õhus maalida. Stuudios maalides näeb tööprotsess välja nii, et tekib mingi kujund peas, teen alusjoonistuse ja hakkan maalima. Vahel maalin visandlikult, vahel töötan osade pindadega pikalt edasi. Tubased tingimused on igatahes kindlad: valgus, temperatuur, tuulevaikus. Miski ei häiri. Kõik allub kontrollile. Väljas maalides tuleb lihtsalt olla alandlik. Leppida tingimustega ja anda endast parim vahel täiesti võimatutes tingimustes (sääsed söövad, tuul loobib lõuendit, päikese käes on palav). See on hea vaimne harjutus.
Vahemereäärne valgus on silmadele alguses ehmatav, aga päikeseprille maalides kasutada ei saa, sest see moonutab värve. Värvid ümberringi on isuäratavad, aga nendega midagi teha on keeruline. Valgeks lubjatud majad, ultramariinsinised uksed, terrakota karva katused. Ja kassid! Igaühel isevärki muster nagu karaktergi. Vahemere sinakasroheline toon, mis lähedalt on mürkroheline ning eemalt murdub külmaks lillaks, ongi justkui lõputuks vaatlemiseks loodud. Ja see tekitab omapärase klaasseina enda ja ümbruse vahele. Loodus tundub alati nii hoomamatult suur, et seda hallata. Valge lõuend peegeldab valgust silma tagasi ja üle tunni-kahe päikese käes kissitades maalida ei saa. Päikesevarju loobiks tuul kohe minema, ja nii jääb väike ajaaken võimaluseks teha midagigi sellest, mida näen.
Iseenda väiksena tajumises ja kitsas ajaaknas peitubki samas tohutu külgetõmme või lausa hasart. See on nagu maalimisprotsessi kontsentraat. Töötada tuleb palju intensiivsemalt kui stuudios ja tulemus on alati endalegi üllatav.
Külasta Karin Strohmi värsket väljapanekut Maakri Kvartalis ja vaata tema maale NOBA kunstikeskkonnas.
Karin Strohm. Kaljusein Samosel. 2025
