Sõna said erinevad esinejad, nende hulgas Triinu Soikmets ja Liis Koger, kes jagasid oma mõtteid nii isiklikest kogemustest kui ka valdkonnaülesest vaatenurgast.
Triinu Soikmets juhtis tähelepanu riiklike rahastuste ning kunstivälja suhetele ja tõi esile olukordi, kus riiklik rahastus viib kunstivaldkonna vaakumisse, mis võib lõpuks viia kunstimaailma võõrandumiseni laiast publikust. Ta rõhutas vajadust kunstnike suurema ettevõtlikkuse ja turule orienteerituse järele, et vähendada sõltuvust riiklikest toetustest.
Liis Koger, tegutsedes nii kunstniku kui ettevõtjana, käsitles oma sõnavõtus valdkonna rahastamisküsimusi ja esitas konkreetseid ettepanekuid, kuidas toetada kunstnike iseseisvat hakkamasaamist, pakkudes lahendustena maksusoodustuste loomist ning suuremat tähelepanu kunstnike ettevõtlikkuse ja töö müügi edendamisele. Ta rõhutas, et kunstnikele tuleks pakkuda tuge, mis suurendaks nende sõltumatust ja loomevabadust, pakkudes samal ajal valdkonnale vajalikke vahendeid.
Kõned lisatud täismahus
Triinu Soikmets:
Viisteist viimast aastat olen olnud tegev erinevates kunsti- ja kultuuriasutustest, nii riiklikus kui erasfääris. Sellest omakorda viimased viis aastat vabakutselisena tegutsemine annab mulle täna vabaduse kõneleda ilma, et mõni institutsioon mulle sõnu suhu paneks või mind vaikima sunniks. Populism pole olnud kunagi minu leib ja vaseliinituubi pole mul tänagi taskus. Ometi ei kõnele ma vaid enda, vaid mitme mõttekaaslase eest, kes pole saanud täna siia kohale tulla.
Kunstiväli on avar ja koosneb erinevatest sfääridest, mis omavahel kattuvad, kuid ei pruugi. Tänase teema ehk riiklike kärbete kontekstis pööran tähelepanu välja sellele osale, mis tugineb riiklikule rahastusele.
Mulle tundub, et see sfäär triivib justkui vaakumi äärel. See tähendab, et sellel sfääril on oht eralduda ümbritsevast reaalsusest oma mulli sisse, kapselduda kõlakotta, hingata ära kogu hapnik ja siis üllatuda, kui seda ei voolagi enam väljast peale samas mahus, nagu ollakse harjunud. Sest väljas on ka teised mullid ja ka nemad vaevlevad õhupuuduses. Ehk siis rahapuuduses.
Selline vaakum tekib, kui arvatakse, et kunst kunsti pärast on eraldiseisev väärtus, mida peavad ülal pidama ka need, kes sellest osa ei saa. Täpsemalt öeldes – need, kelle osasaamisest ei ole kunstimaailm isegi huvitatud, sest sellele maailmale piisab iseendast. Kui mulli sees toimetajad sellest väljapoole jääjatele ülevalt alla vaatavad või neid isegi ei näe, pole siit edasi pikk maa võõrdumise ja lämbumiseni.
Toon mõned näited, millal see riiklikul rahastusel tuginevas süsteemis juhtuda võib:
Vaakum tekib, kui riiklik kunstiasutus koostab oma pressiteate nii kantseliitlikus keeles, et hommikune raadiodiktor jätab selle ette lugemata, sest tal läheks keel sõlme ja raadiokuulajal kõrv krussi. Asutus aga taob endale vastu rinda, et just nii tuleb teade sõnastada, sest muidu pole see kunstiringkonnas tõsiseltvõetav. Kitsa ringi autoriteedi nimel ollakse valmis loobuma laiemast publikust.
Vaakum tekib, kui riiklik kultuuriasutus korraldab taotlusvooru või näitusekonkursi ja lükkab kõrvale nn kommertslikud taotlejad või vanad kalad, sest nood saavad ju ka ise hakkama. Või siis eelistatakse neid kommertstegijaid, kelle esindaja istub otsustajate ringis ja formaalsuse mõttes korra ukse taga ära käib. Läbipaistvate põhimõtete asemel lubatakse tekkida oletusel hämarast otsustusprotsessist.
Vaakum tekib, kui riigi rahastusega asutus ei korralda üldse mingeid voore, konkursse ega saada pressiteateid. Näiteks käesoleva ürituse info ei liikunud isegi läbi BNS-i.
Vaakum tekib, kui riiklik kultuurimeedia ei täida riigi poolt pandud kohustust kajastada kunstivälja mitmekülgselt ja võrdväärselt üle kogu riigi, nii et sõna saaksid nii noored kui vanad, nii liberaalid kui konservatiivid. Nagu enne öeldud, kunstiväli on avar ja kõigile ei jagugi leheruumi, kuid kui regulaarselt korduvad samad kohad ja nimed, on midagi väga valesti.
Vaakum tekib, kui mistahes eelmises punktis pannakse pukki oma jope, mille taskus vaseliinituub.
Ma ei näe mingit põhjust, miks sellist vaakumit peaks õhu ehk maksurahaga varustama publik, keda peetakse liiga rumalaks, kunstnik, keda peetakse liiga vanaks või galerii, keda peetakse liiga rikkaks, kuigi ta aitaks ehk ka kunstnikul rikkamaks saada. Kuni kunstnik ei vajagi ehk enam vahendajat. Kuni kunstnik saab iseseisvalt ära elada, iseseisvalt hingata, ilma kellegi teise õhunisa otsas rippumata.
Vaakumist vabanemiseks ei piisa õhu ehk raha pidevast pealevoolust kuskilt abstraktsest pumbajaamast, sest kui mullis olijad selle ära hingavad, ei pruugi nad kunagi õppida ise endale hapnikku tootma. Vabas looduses toodavad hapnikku taimed ja puud ning nii võiks läheneda ka kunstiilmale – istutame rohkem kunstipuid, mis poleks mitte lihtsalt väärtus iseeneses, vaid looks ka reaalset lisaväärtust. Ehk siis: edendame kunstnike ja kunstitöötajate ettevõtlikust ja jälgime ka, mida turg tegelikult tahab.
Siinkohal tahaksin tänada Eesti Kunstiasutuste Liitu ja selle eestvedajat Kadi-Ell Tähistet, kellel on ka eragaleriis töötamise taust ja ka selle valdkonna eest seisab.
Nõukogude ajal heideti Adamson-Ericule ette, et ta ei jälginud riiklikku kunstikaanonit. Teda ei peetud ideeliseks professionaaliks, vaid ilutsevaks ärimeheks. Ka kunstnike liidust heideti ta välja. 41 aastat tagasi asutati aga tema auks riiklik muuseum, mis tegutseb tänini. Ärimehele muuseum – miks küll? Äkki ta ei ikkagi ei olnud ärimees? Kas standardid hinnati vahepeal ümber? Miks mitte proovida seda siis nüüdki teha?
Ühe sellise puu on istutanud ka kunstnikust “ärinaine” Liis Koger, kes maalib ja majandab täiesti iseseisvalt, maksab sealjuures makse ja kasvatab üksi kahte last. Järgmiseks ma annaksingi jutujärje temale üle, aga enne veel edastan ühe “ärimehe” ehk vabakutselise kunstniku Marko Mäetamme sõnumi, kes täna siin kohal olla ei saa, sest sattus just haiglasse. Niisiis tema kitsaskoht ja küsimus: „Kus on lubatud tervisekindlustus?”
Liis Koger:
Olles kunstnik ja ettevõtja nüüd juba 7 aastat, kes ka suure osa sellest ajast on endale palka maksnud, maalide müügitulu eest, siis võib-olla tõesti on vähe kunstnikke, kes minu asemel siin selles rollis saaksid sõna võtta.
Alustuseks, mis ehk ka on hoidnud tagasi varem rääkimast, joondub selle Hando Runneli mõtte alla, “Et olla millegi poolt, peab olema millegi vastu.” Vastu nagu ei tahaks olla, sest mis siin ikka energiat sobitumisele kulutada, kui saab oma maailma üles ehitada.
Igasuguse probleemi lahendamiseks oleks vaja seada eesmärk, et mida me tahame saavutada. Ja ma leian, et võib-olla kultuurivaldkonna peamine probleem ongi liigne hägusus, et kas see demokraatlik sagimine, ei ole mitte ainult ebademokraatlik, vaid lausa antidemokraatlik?
1. Ühe tähtsa põhjusena igasuguste taotluste ja toetuste rahuldamisel märgitakse Eesti kunsti maailma viimist. Siis miks ei kaasata Eestis enim austatud ja enim töid müüvaid kunstnikke nendesse projektidesse? Mõtlen pigem elavaid kunstnikke, näide: Tiit Pääsuke. Eesti oma väiksuselt on nagu testturg, mis meeldib päris elus päris inimestele siin, saavutaks suure tõenäosusega populaarsuse ka mujal.
2. Tähelepanu võiks olla kunstnike heaolul. Ehitatakse uuendatud hooneid, aga suretatakse neid, kes peaksid neis sisu hakkama looma. Kokkuhoiukoht võiks olla igasuguste ruumide ja mul on kahju seda öelda, aga ka vahendajate ja ametnike pealt. Tuleks uurida ja kaaluda, kas see sama raha, mis nende peale kulub, ei oleks mõistlikum suunata otse loojatele.
3. Millega hinnata, milliseid kunstnikke tuleks toetada? Taotlustele võiks lisada konkreetsel aastal tehtud kõik kunstniku teosed JA miks mitte ka eraldi kõikide samal aastal müüdud tööde nimekiri. (Lisaks visioonile tuleviku osas.) Põhjus: siit oleks näha kunstniku iseseisev töökus. Ja põhjendus: et mitte kulutada raha nende peale, kes loodavad neist toetustest elada või loovad projekte toetuste saamise nimel. Lähtepunkt: sisemine tung.
4. Ma ei usu riiklikesse kunstnikupalkadesse ega muusse säärasesse, sest see tundub ebavõrdne. Haigekassa saamine tunduks lotovõit. Sellest johtuvalt, suurendada tuleks kunstnike oma elu eest vastutuse võtmist, koolitades neid välja nii ettevõtluse kui oma tööde erinevatel platvormidel näitamise suunal. Isetegevust oma kunstiga silma paistmise nimel tuleb tunnustada.
5. Riiklikul tasandil, kultuuri loomise ja leviku soodustamiseks tuleks kehtestada Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaatori vastavatele loomealadele vastavad maksusoodustused. Kas me räägime siis tulumaksusoodustusest, kunstnike OÜ-d, kust saadakse raha dividendidest või makstaksegi palka, millega on siis haigekassakindlustus; ja näiteks ma ise, olen ka käibemaksukohuslane, et kui 1000-eurose maali müün, siis 220€ on kõmm, palga pealt veel u 40% riigile, siis on lõuend ja värvid ja selle summa pealt palga väljamaksmiseks ei jäägi raha. Mina näen siin lahendust konkreetse maksusoodustuse näol.
KOKKUVÕTTEKS Kunstnike iseseisvuse tugev soodustamine ja konkreetsete, riiklike maksusoodustuste välja töötamine on parimad lahendused, mis annavad võrdselt kõigile kunstnikele võimalused iseseisvaks hakkamasaamiseks, olles läänelikud, ametlikud ning valdkonnaväliselt mõistetavad, kuna kultuuri edendamise eesmärk on üheselt selge. Aitäh!
