Mälestus kui õrn illusioon
Ülle Raadiku tekstiilimaal „Lõputu suvi“ mõjub juba materjali tasandil teistsugusena kui klassikaline õli- või akvarellimaal
Tänapäeva visuaalkultuuris, kus kuldkollane viljapõld võib kergesti muutuda tugevalt laetud poliitiliseks sümboliks, ei toimi see teos sellisel viisil. Raadiku kollane ei ole domineeriv ega särav, vaid maapinnaga segunenud, summutatud ja mahe. Toonid liiguvad ookrist ja pruunist läbi soojade hallide — justkui valguse ja aja poolt pehmendatuna.
Kunstnik seob teose lapsepõlve suve ja viljapõldude nostalgiaga — mitte konkreetse koha, vaid kogemuse või tunnetusega, mida ei ole võimalik tagasi tuua. Kes on viljapõldude vahel kõndinud, teab, et see ei ole ainult meeleline kogemus, vaid ka kehaline — midagi, mis haarab kaasa kogu olemuse: valguse, lõhna ja tuule kaudu. Kes ei ole seda kogenud, saab toetuda kujutlusvõimele, mis võib mõnikord isegi intensiivsemaid aistinguid esile kutsuda.
Ülle Raadik „Lõputu suvi“. Akvarell tekstiilivärvidega PV-kangal, 110 × 144 cm, 2025
Tekstiilimaali voolav ja hajuv pind toetab seda: mälestus ei ole terav ega fikseeritud, vaid kihiline ja liikuv. Värv ei püsi siin selgepiiriliselt nagu lõuendil, vaid hajub ja imbub. Kui õlimaal loob sageli tihke ja suletud pinna ning akvarell toimib valguse ja läbipaistvuse kaudu, siis tekstiilimaalis lisandub neile veel üks mõõde: materjali enda füüsiline kohalolu.
Tekstiilipind ei ole neutraalne — see on pehmem, imavam ja vähem kontrollitav. Kangas ei kanna värvi ainult pealispinnal, vaid laseb sellel osaliselt sisse imbuda, mistõttu kujutis ei ole kunagi täielikult fikseeritud — see jääb kergelt liikuvaks, justkui hingavaks. Just siin tekib ka peamine erinevus: kui lõuendil maalitud kujutis mõjub pinnana, siis tekstiilil kujuneb see pigem keskkonnaks.
Viljapõld võib tähistada ka kaduvust — hetkeseisundit, mis muutub kiiresti. Samas ei ole see ainult maastik, vaid kultuuriline ja eksistentsiaalne kujund: kasvamise ja küpsemise ruum.
Viljapõld võib tähistada ka kaduvust — hetkeseisundit, mis muutub kiiresti. Samas ei ole see ainult maastik, vaid kultuuriline ja eksistentsiaalne kujund: kasvamise ja küpsemise ruum.
Pilv, vahepealne olek: kontrolli ja kontrollimatuse piiril
Helle Videviku keraamiline kompositsioon „Pilv“ lähtub taevas liuglevate pilvede vaatlusest — nende värvide ja vormide pidevast muutumisest enne vihma saabumist. See on hetk, kus toonid tumenevad või muutuvad jahedamaks ning piirid hajuvad.
Vorm ei ole enam püsiv, vaid tiheneb ja hajub korraga, viidates aine üleminekule ühest olekust teise. Füüsilises mõttes on pilv vahepealne olek — veeaur, mis on hakanud kondenseeruma, kuid ei ole veel muutunud vihmaks: seisund õhu ja vee vahel.
Helle Videvik. Kõrgkuumuskeraamika, 80 x 80 cm, 2023.
Teos ei kujuta pilve otseselt, vaid toob esile selle olemuse materjali kaudu. Pilv kui kontrollimatu nähtus on siin asetatud keraamika protsessi kontrollitud raamistikku. Samas glasuurid voolavad, segunevad ja reageerivad põletuses, luues pinna, mis ei ole kunagi täielikult kontrollitav.
Ruudukujulistest plaatidest koosnev kompositsioon loob selge vastanduse: hajuv ja vormitu pilv on paigutatud range struktuuri sisse. Nii tekib pinge korra ja muutumise vahel.
Siniste, rohekate ja valkjate toonide kihistused ei kirjelda konkreetset vaadet, vaid loovad seisundi. Kujutis liigub vabalt erinevate tajutasandite vahel — pilve, vee ja maapinna piiril.
Teose pind on reljeefne ja ebaühtlane, kohati paisuv või vajuv. Glasuurid moodustavad voolavaid, üksteisesse sulavaid värvialasid, rõhutades materjali enda liikumist ja muutumist.
Hajuvad alguspunktid ja elu liikuvus
Sasha Tishkovi installatsioon „Tähtedest oleme tulnud ja tähtedeks me saame“ (klaas, puit, agaavikiud, nöör) toob fookusesse vormid, mis mõjuvad korraga nii mikroskoopiliste kui ka kosmilistena.
Klaas, puit, agaavikiud ja nöör loovad materjalilise pinge: läbipaistvus ja raskus, kasv ja hajumine. Teose eksponeerimisel on oluline roll ka mullal, mis paikneb objektide all. See ei moodusta ühtset pinda, vaid kaks eraldi, selgelt piiritletud ala — justkui kaks kasvukohta. Nende vahele jääb ruum ja liikumine, mida rõhutab ka nöörilaadne element. Nii ei räägi teos mitte tagasipöörduvast tsüklist, vaid levikust —liikumisest ühest kohast teise, juurdumisest uues keskkonnas. Muld ankurdab liikumise tagasi päritolu juurde, sidudes kerguse ja leviku konkreetse kohaga.
Sasha Tishkov „Tähtedest oleme tulnud ja tähtedeks me saame“. Installatsioon. Materjalid: puhutud klaas, puit, agaavikiud, nöör, muld, 60 x 20 x 20 cm, 2025.
Vormid ei ole siin dekoratiivsed, vaid kannavad tähendust. Need ei kujuta konkreetseid objekte, vaid mõjuvad bioloogiliste struktuuride üldistusena — meenutades seemneid, eoseid või õietolmu, elu väiksemaid kandjaid, mis liiguvad läbi keskkondade ja juurduvad uutes paikades.
Pealkiri viib selle mõtte veel kaugemale, kosmilisse mõõtkavasse. Nii asetub teos skaalale, kus mikroskoopiline ja universaalne ei vastandu, vaid peegeldavad teineteist.
Teos kui muutuv tähendus
Olgu selleks mälestus, mis hajub tekstiilipinnas, kujutis, mis sünnib ilma kavandita, pilv, mis püsib kontrolli ja kontrollimatuse piiril, või vormid, mis liiguvad mikroskoopilise ja kosmilise mõõtkava vahel — igal juhul ei ole teos lõplik. See jääb avatuks, liikuvaks ja ajas muutuvaks, sõltudes nii materjalist, vaatamise hetkest kui ka vaatajast. Ka siinne tõlgendus on üks võimalikest vaatenurkadest, mitte lõplik tähendus.
*Valitud teosed on eksponeeritud Hobusepea galeriis kuni 5.04. Kevadnäituse teosed NOBAs
Käesolev tekst on osa NOBA lugude sarjast, mis käsitleb Eesti Kunstnike Liidu Kevadnäitus 2026 teoseid erinevate vaatenurkade alt.
