Kas sinu arvates peetakse kunstimaailmas emadust kui enda “mahamüümist” argielule?
Kui ma veel õppisin, oli õhus selline humoorikas hoiak, et no kui naiskunstnik pere loob, eks ta siis “roosamannaks” muutub. See mõte võis väga vabalt ka minul kusagil kuklas istuda, sest oma pere loomise lükkasin ma üpris kaugele. Ja arvan, et see meelelaad kajastub tugevalt ka minu koolijärgsetes töödes.
Ma ei usu, et kunstimaailmas keegi just emadust nii väga taunib. Kui kunstnikul on väikesed lapsed, peab vastaspool olema rohkem valmis kompromissideks ja vastutulemiseks. Samas väikeste lastega on alati aja suhtes vaja loov ja paindlik olla. Teisalt arvan, et kui lastega kunstnik midagi teeb, logistika ja ajaplaneerimise mõttes optimaalselt, võib sisse sõita ikkagi x faktor. On kindlasti hulk kunstnike, kes peavad argielule alla vanduma, sest alati ei ole määravaks kõigest kunstniku tahe. On oluline, milline on ka partner, millega keegi peres veel tegeleb, kui kaua oli kunstnik enne tegutsenud jne.
Emadust ei saa lihtsalt enda küljest ära lõigata, kuid seni see minu loomingus kohta pole leidnud. Osaliselt on see olnud minu teadlik otsus, et hoida pere ja lapsed minust kui kunstnikust eemal. Pean silmas siis kunstnikku kui brändi, iseloomulikku käekirja ja teemade valikut, mitte end kui inimest.
Mu lapsed sündisid aastatel 2015, 2018 ja 2020 ning väga head ja stabiilset tausta- ja tugisüsteemi pole mul olnud. Suuremate tööde ajaks olen saanud luua mingi süsteemi, aga see pole väga jätkusuutlik ja tulnud suurte kompromisside ja loobumiste tulemusena.
Näitustel osaleda ja töid planeerida on ülimalt raske, sest kõigi teiste vajadused on eluoluliselt kaalukamad. Viimastel aastatel ringi liikudes olen pea alati koos kogu pere ja lastega, sest oleme otsustanud, et esimesel eluetapil lapsed on kodused ja kuna hoidjaid ei ole, siis ongi ainuke variant nad kaasa võtta. Asi ole kindlasti nende eksponeerimises, nad on minu kaaslased. Ma tahan, et nad näevad, kuidas kunstniku elukutse, töö käib. Ja isegi kui see teeb minu liikumise palju raskemaks, siis ikkagi võtan nad kaasa ja proovin asjad selle järgi seada. Aeg läheb liiga kiiresti, et lapsed lihtsalt kuskile eest ära panna.
„Ma ei ole kohanud kunstimaastikul et keegi vaataks viltu kui lapsed kaasas on. Minu arust on lapsed alati kunstnikega kaasas käinud ja seal ringi jooksnud.”
Jah, mõnel korral on plaanide sättimine ikka väga alt vedanud ja siis on pidanud kogu see naksitrallide kamp kaasa tulema – kaasa arvatud haige laps, mähkmetega koer lastekäru all, kellelgi on avamise ajal või afterparty’l kindlasti lõunauinaku aeg ja nii edasi. Sellises olukorras teen näo, et see ongi naljakas ja lahe, kuid tegelikult on asi muidugi vastupidine. Lisaks tundub, nagu kõik, kes sulle otsa vaatavad, näevad sealt vaid su lapsi ja magamata öid.
Kas ja kuidas on emadus sinu karjääri mõjutanud?
Võib öelda, et emadus on minu karjääri edasi lükanud. Kui vanasti tegin ja läksin, kuna tahtsin, siis nüüd planeerin väga pikalt ette kui tööd teha tahan. Minu aeg on väga piiratud. Kuid see on minu enda valik – eriti see, et kasvatan ja hoian lapsi ise. Tööd teen põhimõtteliselt oma une ja tervise arvelt, kuid seda, et ma mõned aastad üldse midagi ei looks, ma ei suuda. Siis hakkb mul sees kripeldama, mille tagajärjel kannatavad peres kõik. Nii et alati tuleb leida mingi kompromiss ja aeg, et ka mina natukenegi omi soove saaksin ellu viia.
Kindlasti oleks abi sellest, kui keegi saaks päeval lapsi kindlal ajal hoida – lahenduseks võiks olla lasteaed – kuid iga asi tuleb kompromissiga. Eelistan olla kodus pigem tervete lastega, kui pidevalt kedagi põetada. Ma eelistan, et lastel on minu vaated, aga kui ma näen neid vaid paar tundi päevas, siis kelle lapsed nad siis lõpuks on? Miks siis üldse endale lapsi saada, loodan et mitte sotsiaalsest kohustusest.
Olen tähele pannud, et ka mu maalimise tehniline pool on muutunud. Oleks ehk loogiline, kui tehnika muutuks ajapiirangu tõttu üldistatumaks ja kiiremaks, kuid hoopis vastupidi – detailsemaks ja aeganõudvamaks. Olen omakeskis arutlenud, et kas see on mingi alateadlik nipp võidelda välja endale rohkem aega stuudios olemiseks.
Kõige keerulisem on elada ülejäänud maailmaga samas rütmis. Hetkel vähemalt tundub nii. Veel aasta tagasi sain maalida põhiliselt öösel ja päeval end välja magada, kuid nüüd ei anna lapsed selleks pea üldse võimalust. Kodust eemal töötada ei ole hetkel mõistlik, seda ka kulude osas. Isegi kui on keegi lapsi hoidmas, siis jooksevad nad kogu aeg stuudio vahet. Nii et öö jääb ainukeseks ajaks kui midagi teha saab. Kui keegi juba lastest koolis hakkab käima, siis see rikub ära ka selle süsteemi. Teiseks hakkab öötöö ikkagi tervisele. Seda ei saa pikalt teha, vaid perioodide kaupa, nii et on võimalus ka taastuda. Olen täheldanud, et ka lastele on maalimise perioodid rasked. Nad saavad aru, et ema ei ole oma mõtetega kohal ning see mõjutab neid rohkem kui füüsiline kohalolu.
Maarit Murka. Foto: Iris Kivisalu
Kas ja kui palju laste kõrvalt üldse maalimiseks aega jääb?
Kui võtta nii, et ma varasemalt panustasin 100%, siis praegust % poleks kindlasti adekvaatne võrrelda. Varasenalt sai ka niisama aega raisatud ja rohkem aega surnuks löödud. Samas kui praegu tekib võimalus ja “auk”, siis olen ma “kohal” rohkem kui enne lapsi. Arvan, et tegutsen-maalin umbes kolmandiku sellest mahust, mis enne laste sündi Seda juhul, kui ma hästi planeerin-pingutan, kui kõik on terved, ning oma une arvelt. Kahju on osadest mõtetest ja ideedest, mis jäävad ajapuudusel tegemata ning muutuvad hiljem emotsionaalset vanaks.
Mida soovitaksid tulevastele loomingulistele naistele?
Arvan, et kui tahta kunstnikuna karjääri teha, siis pole mõtet lapsi saada. Kui tahta inimesena toimida ja olles nõus kompromissideks, siis kindlasti soovitan pere luua. Neid kogemusi, teadmisi, kasvu ja arengut, mida toob lapsevanema roll, ei saa kuskilt mujalt, isegi mitte koera võttes – olen proovinud. Ma ei oska seda teadmist ja tunnetust seletada, aga alles kolmanda lapsega jõudis minuni teadmine, miks see kõik vajalik on. Äkki on see sellepärast, et siis läheb kõik tasakaalust välja ja tuleb samm edasi mõelda ja leida veel rohkem uusi oskusi ja vaateid asjadele. Arvan, et on lihtsam, kui enne pereloomist siiski kunstiloominguga tegeleda ning ennast leida.
Hettie Judah on andnud välja juhtnöörid kunstiasutustele, et arvestada kunstnikega, kes on väikelaste emad. Mis sa neist arvad?
Need on head soovitused. Tõesti, galeriid võiksid suhelda oma kunstnikega ka siis, kui nad näitusi ei tee. See annaks kindlust ja toetust ning kunstnik saab end ikka veel inimesena tunda, mitte vaid kellegi teenindajana. Oleks tore, kui näitustel ja residentuuridel ei oleks vanusepiirangut. Näiteks mina olen nüüd sellel hallil alal, kus ma pole enam noor kunstnik (kuni 35 a), kuigi ma tunnen ennast noore kunstnikuna, ja ei saa sellepärast paljudes projektides osaleda. Tunnen, et olen mitmeid aastaid kaotanud. Samuti on lastega väga raske just välismaistes projektides osaleda – kohale minna on suhteliselt võimatu, kogu perega oleks see suhteliselt kulukas. Nii et olen lastega mõnda aega justkui lõksus oma kodus. Mäletan, et tundsin end alguses vangina ja ei osanud uut rolli vanaga ühildada, kuid see muutust kui laste arv kasvas – kontroll läks rohkem käest ära ja maad sai võtta elu usaldamine ja kerge boheemlus. Kunstnikud ongi ju natuke sellised kummalised, seega on neile ehk laste ja muu elu kaootilisus ning hullus kergemini talutav.
