Kaasaegne kunst on juba ammu, võiks isegi öelda üle 100 aasta olnud väga kehanegatiivne. Ülistades ideid, mõistust, skeeme, aju tööd, kus keha on vaid vajalik mõttetöö materialiseerimiseks. Kogu nö moodne kunst oma vähem kui 150 aastat olnud, väikeste eranditega ekstreemselt ajukeskne ning keha põlgav. Vaatasin just 1905. aasta Veneetsia biennaali kataloogi, seal VEEL domineerisid ulakad aktimaalid, aga kümmekond aastat hiljem järgnes 100 pluss aastat puhast ideetamist. Ja eriti keha jälestav on kaasaegne “kõrge” kultuur ning “korralik” ühiskond olnud viimase 10 aasta jooksul, kus on võetud puritaanlikud,muuhulgas ka seksi ja sellega kaasevad rohkem või vähem varjatult vältivad, demoniseerivad, komplitseerivad poosid, ja seda jagavad rõõmsalt nii parem- kui vasakpoolsed teoreetikud, poliitikud. Justkui liberaalne artist Valge Tüdruk tegi riiklikus ERMis show, kus demoniseeriti nii peresuhteid, mehi kui ka seksi ning seda etendust sõimasid parempopulistid, kui liiga seksuaalset! Seks, kehad, intiimsuhted on pahad pahad nii liberaalidele kui ka konservatiividele.
Laskun nüüd tüütusse ajalooteemalisse heietusse. Kust sai kehaeitus alguse? Enamik popajaloolasi süüdistab muidugi kristlust, alalist ideelist peksupoissi aga sihik on veidi mööda. Keha põlgamine algas mitusada aastat varem, Platoni filosoofiaga, kus ideed on kõige tähtsamad ja reaalsus, selle hulgas jõledate ümarate vormidega kehad, on tüütu ning inetu ballast. Kristluse, mis algselt suhtus kehateemasse pigem utilitaarselt, esiletõusuga samaaegselt sai intellektuaalide hulgas populaarseks neoplatonism, mis mõned Platoni ideed viis äärmusse. Kõige legendaarsem neoplatonist, feministide kaitsepühak Hypatia (382 – 415) jälestas oma keha ja selle funktsioone avalikult, eriti seksi ja mensturatsiooni. Kristlus sai riigiusuks ja neoplatonism hääbus, kuid viimase mõju oli väga sügav, eriti tolle kehaeitus, mis on jäänud ristiusku ning kogu maailmas domineerivasse Lääne kultuuri kurja õpetajana püsima siiamaani. 
Sandra Jõgeva, kes aastaid tagasi sai kurikuulsaks ja mõjukaks pigem kehapessimistliku kui ikkagi seksuaalsusega seotud sadomasoteema kunstiks ja kirjanduseks vormijana, tuleb nüüd välja podofiilia teemalise näitusega. Podofiilia on hea valik, sest erinevalt sadomasost huvitab see peaaegu kõiki. Jalgu on läbi tuhandete aastate peetud naise kõige erootilisemateks, erutavamateks, riivatumateks, räpasemateks ehk siis seksuaalsemateks kehaosadeks üldse. Naiste jalgu on tuhandeid aastaid püüdlikult varjatud, jalgade ärapeitmine on olnud spetsiifiliselt naiste riiete üks peamisi ülesandeid olnud. Jah, tõsi, Platoni ja Aristotelese ideedel baseeruva Lääne mõtteilma lõhkunud I maailmasõda lükkas kõrvale ka kiiva katte naiste kaunitelt jäsemetelt. Apokalüpsist ei toimunudki! Aga endiselt, ka praegu, kui naise jalad ei ole 100 aastat enam Suur Saladus, on nad endiselt väga erutav ja kaunis mõju. Podofiilial on endiselt palju vorme, distantsilt jumaldamisest otsese kontakti ja isegi jalgadega seotud aksessuaaride varastamiseni välja. Mänguväli on lai. Sandra on jalafetišit käsitlenud väga kultuurselt ja esteetiliselt (ehk isegi liiga) kaunilt, pildistades ja filmides oma jalgu kaetuna efektsete katete ehk sukkadega, kui ka ilma ning erinevates huvitavates lokatsioonides. Isegi mee sees. Siin on Sandra Jõgeval teinegi kiht mässu mängus. Neoplatonistlik kehanegatiivne kaasaegne kunstnik kujutaks jalgu just robustselt, inetult, põlastavalt, antiseksuaalselt või siis demonstratiivselt banaalselt erootiliselt. Aga mitte Sandra, kelle vaated jalgadele on rõhutatult neis ilu ja võlu otsivad. Õnneks on tema võtetes alles võluv kohmakus ja õige tee (kui seda üldse olemas on) otsimine. Kõik ei ole sujuv ja üles vuntsitud, siin on palju 90ndate DIY (TeeSedaISe) ja 2000ndatele omast õhinal uute võimaluste avastamist. Väga huvitav ja hea idee on laiendada projekti ka OnlyFansi keskkonda, mis viib asja välja intellektuaalselt steriilsest kunstimaailmast uude maailma. Onlyfans on väga huvitav interneti ajastu kultuurivorm, kus kohtuvad lihtsad inimlikud ihad nõrkused ning kunsti petlikkus ja illusoorsus.Tehing on tegelikult iidne: inimene maksab elamuse eest. Samas see elamus on palju sügavamal meie primaarsetes kehalistes funktsioonides ja vähem ratsionaalses mõtlemises, mis aga teeb Sandra Jõgeva kunsti veelgi pöördelisemaks ja pöörasemaks.
