Kangilaski maalikeel on lahutamatult seotud tema illustraatoripraktikaga. Töö raamatute ja lugudega on andnud tema kunstile jutustava mõõtme – maalid mõjuvad peatatud hetkedena, milles iga figuur viitab võimalikule jätkule.
Kangilaski maailm on animistlik – loomad ei ole siin kaugelt vaadeldavad sümbolid, vaid elavad ja tajuvad olendid, kes kannavad inimlikke seisundeid. Tema maalides liiguvad loomad, linnud ja inimesed igapäevastes olukordades, ent see argine tasand on alati kergelt habras. Kompositsiooni ilmuv loom ei tundu juhuslik. Ta ei šokeeri, vaid tõstatab vaikse küsimuse: miks just see loom? Nii muutub kujutatu nähtavast olukorrast sisemise seisundi kandjaks. Ootamatu kohalolu toimib alateadvusliku nihkena — hetkena, kus igapäev muutub kergelt muinasjutuliseks ja tuttav ruum hakkab kuuluma ka kujutlusvõimele. Just selline pehme nihestatus kujundab Kangilaski maalikeele äratuntavaks ja eristuvaks.Kangilaski ei vastanda reaalsust ja fantaasiat, vaid laseb neil eksisteerida samal tasandil, loomuliku ja pingevaba kooslusena.
Siin avaldub ka tema illustratsioonipraktika mõju: maal ei toimi suletud kujutisena, vaid avatud narratiivina, mis ei paku üht tõlgendust, vaid kutsub vaatajat kaasa mõtlema ja kujutlusvõimet usaldama.
Järgnevalt vaatleme lähemalt kolme Kristi Kangilaski teost, mis avavad tema kujundimaailma erinevaid kihistusi ning annavad aimu sellest, kuidas tema maalides kohtuvad argine, animistlik ja sisemine ruum.
Nagu kunstnik ise on sõnastanud: „Teel olles kohtume igasugu suleliste ja karvastega, kelle kulgemine meie omaga ei ühti või teinekord lausa konfliktne tundub. Suhted minu ja sinu ning meie ja nende vahel sünnivad, arenevad, muutuvad. Kuidas olla koos nii, et kõik, kes me omamoodi imelikud oleme, üksteist aktsepteeriks, välja kannataks või isegi armastaks?” (¹)
See küsimus nihkub sõnadest kujunditesse — stseenidesse, kus loomade ja inimeste koosolemine ei ole pelgalt motiiv, vaid suhe, mille kaudu avaneb erinevuse, läheduse ja vastastikuse kohalolu tähendus.
Mustad lambad / Black sheep
Akrüülmaal lõuendil, 120 x 80 cm, 2025
„Must lammas perekonnas“ tähistab kultuurilises keeles tavaliselt teistsugusust, sobimatust, normist kõrvalekaldumist – kedagi, kes ei mahu ootustesse ning kelle olemasolu on korraga nähtav ja ebamugav. Kangilaski käsitluses ei ole see tähendus aga hukkamõistev. Vastupidi.
„Mustad lambad“ ei ole eraldatud ega välja tõugatud. Nad on keskel – puudutatud, hoitud ja nähtud. Inimkäed ei kontrolli ega taltsuta, vaid hoiavad ja toetavad, eksisteerides samal tasandil. Lammaste pilgud on otsekohesed ja teadlikud, mitte alistuvad. Must ei tähista siin süüd ega varju, vaid intensiivsust ja kohalolu.
Palkiri avab teose kui perekondliku või sisemise maastiku: koha, kus erinevus ei ole konflikt ega kõrvalekalle, vaid tasakaalu osa, kandes sageli seda, mida teised ei julge või ei oska kanda – tundlikkust, teistsugust vaadet, mälu ja ausust.
Kangilaski maailmas ei vastandata „normaalset“ ja „teistsugust“ – need eksisteerivad samal tasandil, loomulikult ja pingevabalt. „Mustad lambad“ ei ole hoiatus ega silt, vaid õrn ümbermõtestamine: mis siis, kui just nemad hoiavad perekonda koos? Mis siis, kui teistsugusus ei lõhu, vaid avab?
Arbuusiga / With watermelon
Akrüülmaal, lõuendil, 120 x 80 cm, 2025
Maalil hoiab kobras enda vastas suurt arbuusi – elusat, mahlast ja haavatavat vormi. Arbuus ei ole siin suvine vili ega dekoratiivne ese, vaid toimib kui avatud sisemus: tundlik, elus ja kergesti purunev. Arbuusi intensiivne punane ei ole pelgalt mahlane värv, vaid elujõu, tunde ja avatuse sümbol. Arbuus võib viidata ka tärkavale elule, viljakusele või millegi uue algusele – millelegi, mis vajab hoidmist ja kaitset.
Stseen on ühtaegu mänguline ja tõsine. Kobras, looduse vaikne ehitaja ja hoidja, kehastab järjekindlust, vastutust ja kaitsvat kohalolu. Teos avaneb kui laiem kujund inimese sisemisest maailmast: kes ja kuidas hoiab oma südant – ja seda, mis temas on kõige haavatavam.
Taust ei loo realistlikku ruumi, vaid tajumaastikku: kollased lehevormid ja sinakasvioletsed pinnad viitavad loodusele, mis ei ole konkreetne koht, vaid seisund. Nagu paljudes Kangilaski töödes, eksisteerivad siin loom ja keskkond samal tasandil – ilma hierarhiata. Reaalsus ja kujutlus, loom ja inimene, tugevus ja haprus ei vastandu, vaid moodustavad loomuliku koosluse.
Koosolek / Togheterness
Akrüülmaal, lõuendil, 80 x 100 cm, 2025
„Koosolek“ kannab eesti keeles kaht tähendust – ühelt poolt ametlik kohtumine, teiselt poolt lihtsalt koosolemine.Pealkiri loob teadliku või alateadliku pinge nende kahe vahel. Kui mõtleme koosolekule formaalse olukorrana, ootaksime hierarhiat, distantsi ja tõsidust. Kangilaski maailmas aga sellist korda ei ole. Seal on hoopis lähedus, puudutus, vaikne kokkukuuluvus.
Kui vaadata teost teise nurga alt, võiks „koosolek“ olla hoopis kohtumine nende vahel, keda maailm kipub lihtsustama või sildistama. Eesel võib sümbolina tähistada „rumaluse“ stereotüüpi, kuid samavõrd ka alahinnatust, kannatlikkust ja visadust.
Kangilaski maailmades on sageli väike nihestatus – reaalsus ja muinasjutulisus eksisteerivad kõrvuti. Ka siin on stseen justkui tuttav (loomad, inimene, maastik), kuid kompositsiooni intiimsus nihutab selle välisest olukorrast sisemiseks ruumiks.
NOBA fookus on kunstilugude sari, mis toob esile ühe kunstniku loomingulise maailma ning pakub selle põhjalikumat tõlgendust.
Kristi Kangilaski (s. 1982) on Eesti kunstnik ja illustraator, Eesti Kunstiakadeemia vilistlane ning alates 2020. aastast Viljandi linnakunstnik. Tema isikunäitused on toimunud Tartu ja Tallinna galeriides ning ta on osalenud rahvusvahelistel illustratsiooninäitustel, sealhulgas Bologna lasteraamatumessil ja Bratislava illustratsioonibiennaalil. Kangilaski kuulub Eesti Kujundusgraafikute Liitu ning tema illustreeritud raamatuid on korduvalt valitud viie kauneima Eesti lasteraamatu hulka.
¹ Intervjuu AK uudistele, ERR Kultuur, 2025.
https://kultuur.err.ee/1609916183/galerii-kristi-kangilaski-avas-viljandis-varvikullase-akruulmaalide-naituse
