Mujal maailmas populaarne Kunstinädala formaat sai Eestis NOBA.ac (Nordic Baltic Art Center NOBA) eestvedamisel taaselustatud 2016. aastal. Tänaseks on Kunstinädalat korraldatud juba seitse aastat ning eelkõige on kahju just järjepidevuse katkemisest, sest ajaga on loodud sild kunstnike ja laiema publiku vahel.
Eesti kunstinädalate ajalugu ulatub aastakümnete taha kui Eesti Kunstnike Liit aastal 1960. Kunstinädalat korraldama hakkas. 1974. aastast alates toimus Kunstinädal erinevates linnades, jõudes isegi Hiiumaale, mida aastal 1980 külastas rekordarv 12 032 inimest. Olles Kunstinädala formaadi pealinnas taas inimeste mälupilti toonud, liikus Kunstinädal pealinnast erinevatesse linnadesse üle Eesti.
Ka NOBA seisis selle mõtte eest, et iga-astane festival toimuks üle aasta Tallinnas ja vaheaastatel muudes linnades üle Eesti. 2016-2020 toimus Kunstinädal Tallinnas, et taasluua kunstifestivali tradtsioon, seda nii kunstike kui ka publiku jaoks. Aastatel 2021-2022 toimus Kunstinädal Pärnus. Kunstinädal on unikaalne, kõiki kaasaegse kunsti liike kaasav festival linnasüdames, mis esindab Eesti ja lähiriikide autoreid. See hõlmab erinevaid kunstisündmuseid, intrigeerivaid ja õpetlikke arutelusid, põnevaid töötubasid ning uskumatuid etteasteid erinevas paigus üle linna. Kunstinädala silmapaistvaimaks sündmuseks on olnud Suur Kunstipäev, kus galeriid ja kunstiasutused osalevad väljapanekutega linna rahvarohkeimas kohas.
Olulisemad sündmused Kunstinädala ajaloost
Suurnäitused
2018. aastal Noblessneris toimunud suurnäitus «Katedraal tehnikale», koondas tohutul kasutamata laopinnal (ligi 2000 ruutmeetrine 19 meetrit kõrgete lagedega ruum) kokku teosed, mis kirjeldasid omanäolisi vaatepunkte ühiskonna arengusuundadest ning tehnoloogia ja teaduse arengukäikudest; teema, mis on üha enam aktuaalsem. Rahvusvahelist tuntust kogunud tehnoloogiafriigist kunstnik Timo Tootsi suurprojekt Memopol 3 pakkus osalejatele personaliseeritud kogemust, mis oli intrigeeriv ja halastamatult aus – analüüsides külastaja mobiiltelefoni sisu, tehnoloogiakatedraali üleelusuurusel ekraanil kuvatakse kõik, mida mobiiltelefon oma omaniku kohta teab, talletab ja edasi jagab.
Enamus näitusel eksponeeritud teoseid said täiesti erilise konteksti hoone teatraalsel laval, kus tohutu laoruumi kõige tagumises osas oli peidus ligi 30m2 basseiniga ruum. Leedus sündinud ja kasvanud interaktiivse mixed media installatsiooni ja performance’i kunstnik Ignas Pavliukeviciuse projekt „Waterproof Heart“ keskendus hallile alale inimese ja tehnoloogia vahel. Ümbritsetuna mustavast veest, mõjusid AI peegeldused veepinnal õrna aga samas võikana. Kuidas automatiseerimine ja digitaliseerimine kujundavad meie arusaama sellest, mis teeb kellestki või millestki inimese? Kas digitaalsed olendid on võimelised välja näitama empaatiat ja millal inimesed otsustavad, mida nad tunnevad digitaalsete olendite vastu? Täpsemalt uuris teose kohta Eesti Ekspress. Ignas Pavliukeviciuse võitis mõni aeg hiljem ka NOBA Award Fotografiska Tallinna auhinna, mille tulemusena presenteeriti kõnealuse teose uusversiooni Fotografiska Tallinna ruumides.
Kaasaegse kunstiga tegelev kunstirühmitus Noolegrupp pakkus 2018. aasta Kunstinädalal oma installatsiooniga „Endless Connections“ võimalust proovida alternatiivset viisi suhtlemiseks, mis ei vaja sõnu ega eelteadmisi. Omavalmistatud videosüntesaatorid ja helisüsteemid tõlgivad kasutajate tunded kujundite ja helide keelde. Kasutades seadet paarikaupa oli võimalik see omavaheline side sealsamas visualiseerida suurele ekraanile.
Lisaks olid 2018. aastal kunstninädalal esindatud Taavi Suisalu, Alexei Gordin, Alina Orav, Juhan Soomets, Peeter Laurits, Kiwa, Erki Kasemets, Riina Varol, Elo Liiv jt.
2020. Kunstinädala suurnäituse „Viimsepäeva katedraal“ andis ülevaate Edward von Lõnguse loomingust.
Lõnguse loominguga on vaatajal kerge suhestuda – tema stencil art tänavakunstiteosed mõjuvad samamoodi kui virtuaalmaailma meemid, kuigi aastatega on ta muutunud ühiskonna suhtes senisest tõsisemaks ja kriitilisemaks. 2020. aasta Kunstinädala suurnäitus “Viimsepäeva katedraal” tõi publiku ette salapärase tänavakunstniku nägemuse surmast ja hävingust moodsas kapitalistlikus maailmas. Seni oli publikul olnud võimalus Lõnguse loomingut tabada vaid juhuslikult ja jupikaupa – tänavapildis, meedias, näitustel või hoopis oksjonite kaudu, kus tema loomingu hind kõrgustesse tõuseb. Suurnäitus andis põhjalik ülevaade kunstniku ühiskonnakriitilisest loomingust -seda nii varasemate kui ka spetsiaalselt selleks sündmusteks loodud teoste kaudu.Näituse avamisel esines Winnie Puhh oma looga “Raha”, mille peale sadas laest alla alusetäis kunstniku loodud rahatähti.
Suurnäitus toimus Ülemiste City’s, Sepapaja 10, 1899. aastal ehitatud tehases, kus toodeti tuumaelektrijaamadele keemilis-tehnoloogilist seadmestikku ehk toideti nähtust, mis seab ühele kaalukausile inimeste kasvava energia- ja tarbimisvajaduse ning teisele elu ja ohutuse. Ka näituse ajastus oli aktuaalne – maailm oli just “lukku läinud” ning nii aktuaalsel teemal kui surm näitust teha osutus keeruliseks ülesandeks – mitmel korral soovitati või lausa ähvardati, et me näitust ei teeks. Lõnguse maailmalõpu kirjeldus oli maandunud uude, igas mõttes valulikku olukorda, kus maailmalõpu sekundid hakkasid veelgi kiiremini tiksuma (näitusel oli presenteeritud ka Doomsday Clock https://en.wikipedia.org/wiki/Doomsday_Clock)
Häving kui meelelahutus?
“Viimsepäeva katedraal” ei olnud vaid näitus, vaid omanäoline kogemus – ruumi (katedraali) sisenedes sattus külaline silmitsi kapitalikeskse maailmaga, kus surma ja hävingut võetakse meelelahutusena. Näiteks Lõnguse Bernt Notke “Surmatantsu” motiivist inspireeritud ning varem vaid osaliselt linnapildis esitletud looming „Viimsepäeva katedraalis“ võttis hirmuäratava 25 ruutmeetrise mõõtme. “Surm lõikab nüüd suurema kaarega kui kunagi varem, kuid vikati asemel on tal palju moodsamad vahendid. Moodne surm on industrialiseeritud, mehhaniseeritud, kalkuleeritud, muudetud tehasteks, masinateks, numbriteks ja kasuteguriteks,” selgitas Lõngus, kuidas inimene on osutunud surmale suurepäraseks partneriks. “See pole enam vastutahtsi tantsupõrandale kiskumine, vaid pöörane orgia.”
Uus tippteos näitusel on Lõnguse remix Michelangelo Sixtuse kabeli freskodel kujutatud viimse kohtupäeva ainetel. Tulemus mõjus suurejooneliselt ja sakraalselt, ent meenutas taevaste pühakute asemele pigem Eduard Wiiralti “Põrgut”.
Lisaks etendus näituseruumides kuuel korral Musta Kasti ja Edward von Lõnguse koostöölavastus “Sada sekundit südaööni”, mis kujutas endast iroonilist tarbimiskultuuri pühitsust, mida ei sega sadade teadlaste ennustused maailmalõpust.
Link näituse virtuaaltuurile https://noba.ac/en/virtual-tour/virtual-tour-edward-von-longus-exhibition-doomsday-cathedral/
2021. aastal Pärnus toimunud absurditeemaline Kunstinädal sai avalöögi rannaliival Sven Grünbergi autorikontsert „Hingus“ etendusega Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambli esituses, mis erinevalt Tallinnas ja Tartus kontserdisaalides toimunust leidis aset vabas õhus rannahoone seenrõdul ja pakkus lisaks muusikalisele elamusele ka rannapoeesiat. Pisut tuuline ilm tõi osadele õhtukleitides külastajatele meelehärmi, seadsid kontserdisaali pakutavatest ikka väga erinevad ning pilt hammastega nootidest kinni hoidvast muusikust jääb meelde.
Performance Festival
Ilmselt üks skandaalseimaid üritusi Kunstinädala ajaloos oli koostöös Non Grataga korraldatud Performance Festival Telliskivi loomelinnakus, kus performance „Beauty of the Car accedent“ raames süttis põlema auto. Kohale tuli nii tuletõrje kui politsei. Ka korraldajate jaoks ettearvamatu asjade kulg lahenes ütlustega politseis, sest kannatajaid ei olnud ning tekitatud kahju sai kõrvaldatud või korvatud.
Kohalolnute videokaameratega salvestatud materjal sai Pedigree loo „How fucked“ taustaks ning iseloomustab suurepäraselt performanceì sündmuseid. Performancekunst on ettearvamatu.
Suur Kunstipäev, otse linnasüdames
Kunstinädala üheks kesksemaks ning kunstiasutusi siduvaks suvesündmuseks kujunes Suur Kunstipäev, mis tõi kokku erinevad kunstiasutused suurimale vabaõhuväljapanekule linnaruumis Neljal aastal Vabaduse väljaku toimunud installatiivsel kunstiväljapanekul moodustasid seinapaneelid iseseisva tohutu ruumilise objekti, kus presenteerisid oma kunstnikke ja tegemisi erinevad institutsioonid üle Eesti. Täname kõiki osalenud asutusi ja kunstnikke, oli väga tore teiega kohtuda ja heameel koos kunsti laiema publikuni viia!