Tamme huvi kaasaegse kunsti vastu kasvas välja nooruse aja hobist, fotograafiast. “Mu tutvusringkonnas oli sel ajal mitmeid fotograafe, sealhulgas Herkki Erich Merila ja Peeter Laurits, ja nende tööd olid ka esimesed, mis kingitustena mu koju jõudsid. Seega võib öelda, et minu kunstikogumine algas fotost ja graafikast. Muide, soovitan ka teistel kogujatel sarnaselt alustada – foto ja graafika on maalist tunduvalt taskukohasemad viisid kunsti soetamiseks, mis võiks olla oluline just noorematele inimestele.“
Nagu öeldud, Tamm ise end kogujaks ei pea. „Kunsti kogumine või kogu loomine pole minu jaoks kunagi olnud omaette eesmärk. Kaido Ole on küll öelnud, et kunstikoguja on see, kelle tööd enam seintele ära ei mahu – ses mõttes ma tõesti kvalifitseerun kogujaks –, kuid pean end ise pigem kunstientusiastiks,“ naerab Tamm. Lisaks ostmisele on Tamm teoseid oma kogust ka edasi müünud, kuid mitte kõik ei lähe kaubaks. „Mul on oma lemmiktööd – tuumik – mida ma ei müü ja nii olen ka muuseumitele, kes on soovinud kogust üht-teist osta, öelnud ei. Küll aga olen alati valmis töid laenama näitusteks või muudel eesmärkidel – usun, et kunst peab jõudma publikuni ja seda ei peaks uste taha peitma,“ selgitab ta.
Kunstientuasiast Tamme kogus on ligikaudu 150 tööd. Foto: Tiit Blaat
Muutuv kunstikogu
Täna on kunstientusiasti kogus ligikaudu 150 tööd – mõned neist väikeseformaadilised fotod, mõned mitmemeetrise läbimõõduga maalid, valdavalt viimase 30 aasta jooksul valminud Eesti autorite teosed. Lisaks „tuumikule“ ehk püsikogule, kus on tema lemmikteosed, meeldib Tammele aeg-ajalt kodus ja kontoris töid välja vahetada.
Kui olen teost mõnda aega nautinud, kuid ühel hetkel enam seda märka, sest see on muutunud „tapeediks“, on aeg töö välja vahetada. Uued teosed tõmbavad alati pilku ja vaatan neid huviga.
Uusi töid kogusse valides lähtub kunstientusiast emotsioonist „meeldib-ei meeldi“ – kui teos kõnetab, leiab see ka tee kogusse. “Teinekord on tegemist emotsiooniostudega, kuid kui mul on rohkem aega, käin ka kunstnikel külas ja astun sagedamini sisse galeriidesse. Viimasel paaril aastal on aga olnud pigem kiire ja pole jõudnud väga kogu täiendamisega tegelda,” tõdeb Tamm.
Lemmiktöö värvipotirõngaste ja kritseldustega
Rain Tamme kunstikogus on rohkesti nimekate Eesti autorite töid, teiste seas Jaan Toomik, Laurentsius, Alice Kask, Tõnis Saadoja, Kaido Ole, Kristi Kongi, Tiit Pääsuke ja Peeter Laurits.
“Mulle endale meeldib oma kogu teostest kõige enam Laurentsiuse rikutud portreede sarjast inspireeritud Köleri autoportree,“ sõnab Tamm. „Aastate eest tegi Laurentsius rikutud portreede näituse, mille jaoks ta maalis kõigepealt klassikalises Peterburi koolkonna stiilis portreed ja proovis seejärel need ära rikkuda – „rikkujateks“ olid värvipotirõngad kunstniku töölaualt, kõikvõimalikud sirgeldused ja pintslijäljed. Kord ateljees külas käies, jäi mulle silma Laurentsiuse koopia Köleri autoportreest, oskuste lihvimiseks käis ta seda KUMUs järgi maailmas, nii et tegemist on üsna täpse tööga. Palusin tal selle tellimustööna ära rikkuda,“ selgitab Tamm oma lemmikteose saamise lugu. Tema sõnul oli Laurentsisus maali rikkumisega üsna hädas, sest tööd hästi rikkuda on raskem, kui seda luua.
Nüüd on rikutud koopia Köleri autoportreest mul kontoriseinal – see on üks neist teostest, millest kavatsen kinni hoida
Taustal paistab Tamme lemmik – Laurentsiuse “C’est n’est pas un Köler”. Foto: Tiit Blaat
Moodne kultuurimaja Fotografiska Tallinn
Idee rajada Tallinnasse Fotografiska hakkas idanema ühe kaasasutaja Maarja Loorentsi peas aastate eest. Naine saatis järjepidevalt Stockholmi kirju, uurides võimalusi idee ellu viimiseks, ja visadus viis sihile – Fotografiska esindajad oli valmis kohtuma.
Mõne aja pärast saavutati rootslastega eelkokkulepe – kui Tallinnas leidub sobiv koht ja leitakse investorid, võib Fotografiska Tallinn sündida. „Mind ei olnud selles pöörasest ettevõtmises kaasa löömiseks keeruline veenda. Olin ja olen ise pikaajalise fotograafiahuvilisena Fotografiska fänn ning pärast mõningast analüüsi olin nõus asutajateringi astuma. Saime kokkuleppe Telliskivi loomelinnakuga, millele järgnesid projekteerimine ja ehitustööd. Mõni aeg hiljem kutsusime kampa Peeter Piheli, sest Fotografiska kontseptsioonis on oluline roll toidul,“ selgitab Tamm Fotografiska saamislugu. „Esialgne plaan nägi ette, et kõigepealt avatakse Fotografiska New Yorgis, Londonis, Šanghais ja seejärel Tallinnas, kuid jõudsime suurlinnadest ette – ühendriikide idarannikul avatakse Fotografiska alles oktoobris,“ rõõmustab ta.
Moodne kultuurimaja avas uksed suve hakul. Foto: Tiina-Liisa Udam
Kui küsida, mille poolest Tallinna Fotografiska Stockholmi omast erineb, siis Tamme sõnul erinevusi pole palju, isegi seinmeetrite hulk on sama. Siinse näituseprogrammi, mis koosneb aastast umbes 15 näitusest – korraga on üleval 3-4 näitust –, paneb kokku kohalik tiim, konsulteerides Stockholmi meeskonnaga. Üheskoos arutatakse, milliseid rahvusvahelisi nö valmisnäitusi oleks mõistlik Eestisse tuua, lisaks on programmis kindel koht kohalikel näitustel nagu ka praegu avatud Pertti Sammalahti ja Anna-Stina Treumundi loomingu väljapanekud.
Stockholmi Fotografiskas on väljas rohkem Rootsi fotokunstnike loomingut, mida näeb aeg-ajalt ka siin, kuid meie endi soov on näidata rohkem Läänemere idakalda, sealhulgas Läti, Leedu ja Soome kunstnike töid. Hoiame aktiivselt silma peal Aasia kunstnikel, kelle looming ka mulle endale väga huvi pakub.
Programmi koostamisel on Tamme sõnul oluline, et korraga avatud näitustekooslus üksteist täiendaks – tavakülasjastele suunatud näituste kõrval peab olema ka kunstilisemaid väljapanekuid, mis täidaksid teadlikuma vaatajaskonna ootusi. “Fotokunst on olemuselt väga demokraatlik ja aina lihtsamini kättesaadav või mõistetav, sellega tegelevad täna ju paljud – näiteks Instagramis levib väga palju igapäevast fotokunsti,“ selgitab Tamm fotokunsti populaarsust ja kõnekust.
Professionaalsete fotokunstnike loomingu eksponeerimise kõrval pöörab Fotografiska Tallinn tähelepanu ka noortele talentidele toetades Eesti, Läti, Leedu ja Soome kunstiülikoolide lõpetajate konkurssi Nordic & Baltic Young Artist Award. „Meil oli kunstikeskusega alustades soov anda panus alustavate fotokunstnike toetamiseks. Nordic & Baltic Young Artist Awardi kaudu saamegi seda teha ja kutsuda kas ühe või grupi kunstnike – see selgub konkursi tööde läbivaatamisel – näitama oma loomingut Fotografiska Tallinna näitusesaalis,“ selgitab Tamm.
Igapäevane fotokunst läbi näitusekülalise silmade. Foto: Tiina-Liina Udam
Tegemist kogu õhtuks
Nagu öeldud ei ole Fotografiska Tallinn vaid näitustemaja, kunstikeskuse Tallinna tiim paneb suurt rõhku toiduelamustele ja muusikaprogrammile, mille raames leiavad aset Euroopas tuuritavate artistide kontserdid. „Fotografiska Tallinn võiks toimida nagu kaasaegne kultuurimaja, kus on oma roll muusikal ja toidukunstil ning visuaalkunst on selle keskmeks,“ sõnab ta täpsustades, et Fotografiska eesmärk on olla võimalikult publikusõbralik – nii on maja avatud õhtul kella 23ni, nädalavahetustel aga kella 1ni öösel. See tähendab, et uudishimulikel kultuursetel inimestel on võimalik õhtusel ajal teatri, kino ja kontserdi kõrval käia ka näitustel.
Kultuuriasutused konkureerivad ju tegelikult inimeste vaba aja üle. Õhtuses ajavööndis võistleme Eestis peamiselt teatri- ja kinosaalidega. Draamateatris käib aastas umbes 100 000 inimest, Estonias umbes 200 000, Fotografiska külastajanumbrid võiksid jääda nende kahe vahele.
Õhtust mitmetunnist külastust toetab tema sõnul just kunstikeskuse eripära – näitusesaalide, kohviku ja restorani kombo. „Saabudes saab kohvikus nautida klaasi veini, seejärel vaadata mõnd näitust, siis õhtustada Peeter Piheli casual fine dining restoranis, jätkata näitusetuuri ning õhtu lõpul jagada muljeid või nautida mõnd muusikasündmust allkorruse klubis,“ selgitab Tamm maja võimalusi. „Inimeste jaoks on oluline elamus tervikuna ja just sellele Fotografiska keskendubki,“ sõnab ta.
