Kunsti erilisus seisneb selles, et see ühendab emotsionaalse ja finantsilise väärtuse. Kunsti väärtus ei ole ka majandustsüklitega nii otseselt seotud kui aktsiatel või kinnisvaral, mistõttu sobib hästi portfelli mitmekesistamiseks. Kunsti näol on tegemist pikaajalise investeeringuga, mille puhul mängivad suurt rolli kunstniku aktiivsus, näitustel osalemine ja teoste nähtavus. Oluline tegur on ka likviidsus – teose järelturul realiseerimise lihtsus sõltub meediumist, kunstniku nähtavusest ning turu üldisest aktiivsusest.
Tuleb siiski rõhutada, et enamik ostjaid ei lähtu üksnes investeerimisest. Kunsti ostetakse ja kogutakse eelkõige esteetilise ja kultuurilise mõju pärast, kuid soovitakse, et teose väärtus ei langeks ning investeeritud raha ei kaoks. Vähe on inimesi, kes ostavad kunsti ainult rahalise tulu lootuses. Heaks näiteks on meestearst Margus Punab, kes on oma kunstikogumise protsessi ja valikuid avalikult jaganud sotsiaalmeedias, pakkudes seeläbi sissevaadet kaasaegse koguja mõttemaailma. Tema kollektsioon keskendub peamiselt Eesti kunstile, kuid sinna on lisandunud ka Läti ja Leedu kunstnike teoseid. Punabi kogemus illustreerib, kuidas kunstikogumine võib pakkuda esteetilise ja kultuurilise väärtuse kõrval ka vaimset tasakaalu ning kujuneda pikaajaliseks isiklikuks praktikaks, mis viib koguja hoopis teistsugusesse maailma. Sama on esile toonud ka mitmed teised kogujad sh ettevõtja Enn Kunila.
Kunsti investeerimine algab enamasti kodust – esialgu soetatakse teoseid isikliku eluruumi kujundamiseks, seejärel töökeskkonda ning pikema aja jooksul võib huvi kasvada juba süstemaatiliseks kogumiseks. Samal ajal on hakatud aina enam tähelepanu pöörama sellele, kuidas kunst mõjub inimese psühholoogilisele heaolule. Kui kunsti loomise tervislikku mõju on palju uuritud, siis üha enam kinnitavad uuringud, et ka kunstiteoste vaatamine võib oluliselt tõsta inimese heaolutunnet, aidata elus tähendust leida ja pakkuda sisemist rahu (1). Seetõttu on kunst kodudes ja näitustel mitte ainult kultuuriline või finantsiline investeering, vaid ka investeering iseendasse.
Kui Eestis kiputakse rohkem kulutama kallile mööblile või sisustusele, jääb kunst seintelt sageli sootuks puudu. Lääne-Euroopas ja Skandinaavias on aga kunst kodudes sama enesestmõistetav kui mööbel. Seal nähakse kunsti loomuliku osana elukeskkonnast, peegeldusena inimesest endast, aga ka ruumina refleksiooniks, tähenduse leidmiseks ja sisemiseks rahuks.
Kunsti investeerimine rahvusvahelises kontekstis
Kunst on olnud juba pikka aega üks olulisemaid alternatiivseid investeerimisvarasid. Seda kasutatakse traditsiooniliste varade – nagu aktsiad ja kinnisvara – kõrval portfelli mitmekesistamiseks, kuna kunstituru dünaamika ei ole otseselt seotud aktsia- ega võlakirjaturgude kõikumistega. Just seetõttu liigitatakse kunst alternatiivse varaklassi alla.
2024. aastal ulatus globaalse kunstituru kogukäive 57,5 miljardi dollarini. Kuigi see tähendas 12% langust võrreldes eelneva aastaga, kasvas tehingute arv siiski 3%. See näitab turu elujõulisust, eriti taskukohasemas hinnaklassis. Kiiresti on kasvanud alla 50 000 dollari maksvate teoste osakaal – need pakuvad investoritele väiksemat riski ja laiemat järelturgu (2).
Kui varem domineerisid turul eelkõige blue chip -kunstnikud ehk rahvusvaheliselt tuntud nimed, siis nüüd liigub fookus üha enam tõusvatele tähtedele ja mitmekesisusele. Ka ostjaskond on muutunud – publiku seas on järjest enam nooremaid ja demograafiliselt mitmekesisemaid ostjad, keda köidab läbipaistvam, ligipääsetavam ja uuenduslikum turg. Kui varem toimusid paljud müügid galeriide tagatubades ilma avaliku hinnata, siis nüüd eelistab uus põlvkond ostjaid avatud ja selge hinnastusega veebiplatvorme.
Üle on käinud ka digitaalsed trendid nagu näiteks NFTde müük, mis hüppas 2021. aastal rekordtasemele, ulatudes ligikaudu 25 miljardini dollarini. Selline “hype“ periood oli suuresti spekulatiivne ja meediakajastusega hoogustatud. Juba mõne aasta jooksul tegi see turg läbi järsu languse ning 2025. aastaks olid müügid kukkunud umbes 608 miljonini dollarini. See on hea näide, miks ei tasu kunstiturul pimesi trendidega kaasa minna – pikaajaliselt toimivad eelkõige läbimõeldud ja isiklikult kõnetavad investeeringud (3).
Investeerimisega alustamine
Kunsti investeerimine algab tavaliselt üsna lihtsast sammust – esimese teose ostmisest. Eestis ostetakse valdavalt kohalike või lähimaade kunstnike loomingut, kuid turg on olemuselt piiriülene – meie kunst läheb müügiks välismaale ja siinsed ostjad soetavad ka rahvusvahelist kunsti. Maailmas on kunstiturul üha olulisemaks saanud läbipaistvus. Näiteks on Artsy andmetel avaliku hinnaga teoseid võimalik kuus korda tõenäolisemalt müüa kui neid, mille hind on “päringu alusel”.
Investeerimisel tasub tähelepanu pöörata noortele autoritele, kes on oma teekonna alguses, sest siin võib peituda suurim potentsiaal – teose hind võib aastatega märgatavalt kasvada. Ka Artsy viimase uuringu kohaselt plaanerivad 72% kunstikogujatest investeerida just noorte kunsti (4.) Heaks näiteks Eestis on Robin Nõgisto, kelle maalid maksid Eesti Kunstiakadeemia lõpetamise ajal umbes 1000 eurot, kuid tänaseks küündivad hinnad juba üle 10 000. Tema loomingut on esitletud nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt, näiteks 2024. olümpiamängude ajal Pariisi Nomaadgaleriis.
NOBA teeb koostööd kaheksa regiooni kunstikõrgkooliga ning toob igal aastal esile just värsked lõpetajad Põhja ja Baltimaade Noorte konkurssi kaudu, mis toimub juba kümnendat aastat. See konkurss on regioonis suurim ja esitleb noorte kunstnike lõputöid nii veebis kui ka rahvusvahelistel näitustel. Konkursi eesmärk on tuua noor kunst nähtavale ja pakkuda alustavale kunstnikule kontakti kogujate, kuraatorite ja galeriidega. Publikule on see hea võimalus näha korraga, millised teemad ja suundumused praegu Põhja- ja Baltimaade noort kunsti iseloomustavad ning ka osta tulevikutähtede loomingut, sest kõikide regiooni kunstiakadeemiate lõpunäitustele me vaevalt ise jõuaks.
Kunstiinvesteeringute tootlus.
Nagu iga investeering, on ka kunstiga seotud riskid ja teadmatus. Noor kunstnik võib osutuda tulevikutäheks, kuid sama hästi võib tema nimi jääda ka tundmatuks.
Eesti kontekstis väärib märkimist kunstikoguja Riivo Antoni algatatud Eesti Kunstituruindeks, mis tugines ligi 5000 tehingule perioodil 1998–2016. Enim müüke tehti õlimaalidega (60%), millele järgnes graafika (22%). Anton on rõhutanud, et kuigi kunsti kogumist nähakse sageli elitaarse harrastusena, siis tegelikult on see paljudele jõukohane: enam kui 4000 tehingut indeksis olid alla 1000 euro. Seega on võimalik valida mõne noore kunstniku teos või graafika uue telefoni asemel – kunst ei pea olema vaid rikaste privileeg (5). Ka Tartu aastanäituse ostud kinnitasid, et enim liikusid teosed hinnavahemikus 800–2500 € (6).
Eesti kunstiturul on läbi aegade kõige likviidsemad olnud maal ja graafika. Graafikal on siin eriline positsioon, arvestades Eduard Wiiralti mõju ja sügavat traditsiooni.
Samas on kunstimaastik viimastel aastatel märkimisväärselt muutunud. Demograafilised muutused, koroonapandeemia ja majanduskriisi mõjud on ümber kujundanud nii kunstnike kui ostjate käitumismustreid. Oluliseks teemaks on kerkinud ka turu läbipaistvus.
Tähelepanuväärset tööd on teinud erialaliidud, nagu Eesti Fotokunstnike Ühendus, Eesti Kujurite Ühendus ja Eesti Tekstiilikunstnike Liit, kelle järjepidev näituste ja teavitustöö on avardanud publiku ja ostjate maailmapilti. Rahvusvahelised trendid on samuti oma jälje jätnud — näiteks on keraamika ja tekstiilikunst globaalse populaarsuse taustal leidnud kindlama koha ka Eesti turul.
Seetõttu on lisaks klassikalistele tehnikatele järjest enam fookusesse tõusnud foto-, skulptuuri- ja tekstiilikunst. Heaks näiteks on tekstiilikunstnik Erika Tammpere, kelle teos Sügisest talve müüdi Eesti Kunstnike Liidu 2025. aasta kevadnäitusel 10 000 euro eest. See näide kinnitab, et ka seni vähem esil olnud meediumid võivad osutuda atraktiivseks nii kollektsionääridele kui investoritele.
Kunstiinvesteerimise riskid
Peamine risk on seotud likviidsusega – erinevalt aktsiatest ei saa kunstiteost kiiresti realiseerida. Samuti võib teose väärtus kõikuda sõltuvalt kunstniku mainest, turu trendidest ja laiemast majandusolukorrast. Oksjonitel on võimalik saada väga kõrget hinda, aga ka kaotada, kui huvi puudub. Eestis on risk pigem seotud turu väiksusega – teoste ringlus ja ostjate hulk on piiratud.
Kokkuvõttes võib öelda, et kunst kui investeering on eriline just seetõttu, et ta ühendab endas nii materiaalse kui ka emotsionaalse väärtuse. Kui alguses võib kunstiost olla lihtsalt kodu kaunistamine või huvist kultuuri vastu, siis aja jooksul võib sellest kujuneda teadlikum investeerimisstrateegia, mis lisaks rahalisele kasvule pakub ka sisemist rahulolu ja tähendust. Kunstiteose müügi puhul ei mängi rolli ainult teose hind, vaid ka see, millise emotsionaalse ja psühholoogilise sideme see on loonud. Nii Eestis kui ka rahvusvahelisel areenil on kunst ühtaegu võimalus oma portfelli mitmekesistada ja investeerida millessegi, mis rikastab elu igal tasandil. Ja ehkki investorid mõõdavad tootlust protsentides, on kunsti puhul tootlus eelkõige sisemises rahulolus.
- https://www.sciencedaily.com/releases/2025/04/250416135603.htm?utm_source=chatgpt.com
- https://www.artbasel.com/news/the-art-basel-and-ubs-global-art-market-report-2025?lang=en
- https://www.ainvest.com/news/decline-nfts-resurgence-tangible-collectibles-post-digital-market-2509/?utm_source=chatgpt.com
- https://www.artsy.net/article/artsy-editorial-art-market-trends-2025?utm_source=chatgpt.com
- https://noba.ac/et/uue-telefoni-asemel-kunstiteos-ehk-kas-tasub-investeerida-kunsti/
- https://noba.ac/et/graafikast-tanavakunsti-esteetikani-pilk-tartu-aastanaituse-muukidele/
