Teos raamitud.
Akvatinta, ofort.
Lasnamäe hooned ja tühermaastik, millel karpmajad laiuvad, sissekõnnitud rajad ja suured loigud, on Bennole isiklikult oluline lapsepõlveruum – paik, kust algavad kõik unistused. See on omamoodi utoopiline linn, kus koleduses kasvab uus võimalikkus: porist võrsub puu, loikudes saab unes ujuda ja lumehunnikutest kerkib Alpimaastik.
Autor järgib seerias graafikaloolisi eeskujusid, eeskätt Urmas Ploomipuu teoste kummastavaid, vaikelulisi vaateid ning pilt-pildis sürreaalsete ruumide võlumaailma.
Sarjas põimuvad uus kujutis (teostel kasutatud fotod on autor pildistanud hiljuti) ja igatsus vana maailma järele (maastik ja arhitektuur on samad, mis nelikümmend aastat tagasi), uus tehniline võte (lasergraveering) ja traditsiooniline graafika (ofort ja akvatinta), reaalne ruum ja unenäoline keskkond. Sellised sümbioosid kujundavad nii „Unes näen magalat“ loomise protsessi kui ka kujutiste seeriat.