Tuul, 1981

Litograafia 37/40. Märgitud lehe mõõt

Teose esiplaanil on kirjutuslaud, mille taustal kõrguvad suured tugevad tuule käes lookas saarepuud. Laua nurgast joonistub peenike nelinurkne joon kui läbipaistev aknaraam, justkui tuba ja loodust ei eraldakski miski.

2022. aastal välja antud Herald Eelma kataloogis “Aeg ja Joon” meenutab kunstnik teose “Tuul” juures Saaremaa Möldri küla, kus ta perega püüdis leida rahu ja kindlust ebakindlas ajas. Linnast eemal viibimine oli omamoodi pelgupaik, eriti olukorras, kus Tallinna tänavad olid täitumas üha enam vene keelega ja riiklik poliitika tekitas rahutust. Möldri küla, mereäärne ja rahulik, pakkus selleks ideaalset varjupaika. Sealne elu kulges aeglaselt, külas elasid peamiselt pensionärid, kes olid seotud maa ja vanade traditsioonidega. Külas elas aga mitmeid värvikaid elanikke ning leidus meeldejäävaid kohti, oli selleks Jõpi Elli – otsekohene ja elujõuline suurepere ema, kes vaatamata tervisemuredele hoidis elu oma kodus täies hoos. Mees, kellel oli eriline suhe muusika ja loodusega, paigutades oma maja ümber arutult palju kuldnoka pesakaste. Küla mereäärsel alal seisis vana pukktuulik, mida tormid olid viltu vajutanud, vaid võimas tammest emapuu hoidis veel üleval tuulikut ja kahte rasket veskikivi. Jopi talu eriline veski, mis öösiti salaja vilja jahvatas, ning unustatud Simu vesiveski, mille ainulaadsed puitkonstruktsioonid köitsid isegi muinsuskaitse tähelepanu need on kui ajamärgid, mis tuletavad meelde ajastuid, mil elu toimis oma loogika järgi, sõltumata välisest maailmast.

Aeg möödus ja suvekodu, Uie-Intsu kaptenimajas sai endale uue rookatuse, valmis ka kunstniku katusealune töötuba vaatega merele, kus kunstnik sai nautida loomingulist rahu. Teost jääb saatma Herald Eelma tsitaat raamatust “Esimene külaline, kes mu lauale ilmus, oli tuul, mis väljas akna taga pikkade painduvate saarepuuokstega möllas.”