Perereliikvia, 2026

Tsüanotüüpia fajansil

Käsitlen oma lõputöös mälu kujunemist, kadumist ja materialiseerumist. Peamine fookus on sellel, kuidas tõlkida isiklikku ja perekondlikku ajalugu füüsilisse vormi. Keraamika ja tsüanotüüpia toimivad koos objektidena, mis on samaaegselt nii kujutised kui ka materiaalsed artefaktid. Seda suhet võib tõlgendada kui mälu hapruse ja püsivuse sümbioosi. Selline lähenemine koos suureformaadilise kaamera kasutusega toob esile fotograafia ajaloolise tähenduse, rõhutades samal ajal mälu haprust ja püsivust materjali füüsiliste omaduste kaudu. Protsessi käigus ilmnes, kuidas tehnilised piirangud, materjali käitumine ja ettearvamatused peegeldavad mälu olemust – muutlikku, ebatäiuslikku ja aja poolt puudutatud.

Killud toovad õnne.