Klaasskulptuur. Materjalid: taaskasutatud pudeliklaas, värvitud vineer; külmtöötlus, sulatustehnika
Tiina Sarapu klaasobjekt „Must rapsoodia“ suhestub nii oma nime ja kontseptsiooni kui ka teostuse poolest vabavormilise muusikateosega, mis on loomult mitmekihiline ja improviseeriv – olgu selle aluseks rahvaviis või džässiharmooniad. Mitmekihiliselt on toiminud teose eksperimentaalne valmimismeetod, niisamuti on toimimas selle tähendusväli. Algtõukeks on autori vaatlused lapsepõlvkodu keskkonnas, kuid sellest on arenenud edasi abstraktsem ja üldisem kuhjumiseprintsiip. Kuhjumise kaudu kujunenud teosesse on talletunud materjali ja mälestusi nagu noote partituuris – kihtidena üksteise peale ladestudes, vaheldumisi varjates ja esile tuues. Vormid neelduvad endisse, sulanduvad tervikuks ning muutuvad uueks pinnaseks – minevikust tihedaks ja avatuks uutele tõlgendustele.
Sarapu objekti võiks nimetada avatud vormiks: selles võib näha üsna erinevaid kujundeid – alates vanavarast komponeeritud vaikelust või kubistlikust objektist kuni muusikainstrumentide või ulmelise aparaadini. Nagu muusikaline rapsoodiagi, tõrjub see piiritletust ja liigub vabalt emotsionaalsete registrite vahel, hoides endas nii dissonantsi kui harmooniat. Ning nagu ka muusikateos, nõuab „Musta rapsoodia“ eri tahkude ja detailide eri vaatepunktidest kogemine küllaltki palju aega, need pole sugugi ühe pilguga haaratavad. Teos on valminud sulatustehnikas, taaskasutades purustatud pudeliklaasi: UV-valguse kindel tumelilla klaas mõjub tummiselt mustana, peegeldades kunstniku jaoks praeguse aja süngeid meeleolusid. Siiski hakkab selle lihvimata pind valguse käes helkima, tuues sisse helgemaid ja köitvamaid noote ning avades musta klaasi väga erinevaid omadusi.
Tekst: Elnara Taidre, Tiina Sarapu