Requiem Larium, 2026

Lammutatud maja puit (Vormsi, Saxby küla), metall, keraamika, puhur, heli, tuli, kivi, tee.

Requiem Larium on installatsioon ja rituaalne protsess, mis käsitleb kodu hävimist, ajaloolist katkestust ja leina. Teose lähtepunktiks on Vormsi saare Saxby külast pärit hävitatud maja mterjal. 1944. aastal põgenes peaaegu kogu saare rannarootsi kogukond Rootsi ning paljud mahajäänud hooned hävitati ning põletati Nõukogude sõjaväe poolt kes saare üle võttis. Teose valmimise ajal jõudsid Euroopasse iga päev teated Ukraina sõjas purustatud ja põlevatest kodudest. Mineviku ning oleviku hävingud põimusid üheks tervikuks: sajandite jooksul kujunenud kodud võivad kaduda mõne tunni jooksul ning koos nendega ka mälestused, suhted ja tuleviku lootused. Installatsiooni keskmes oli endise kodu jäänustest laotud puuriit, mida näituse jooksul järk-järgult spetsiaalselt selle töö jaoks ehitatud ahiorelis põletati. Põlemise käigus muutus puit soojuseks, suitsuks ja tuhaks, samal ajal kui ahioreli viled lõid pidevalt muutuva heliruumi. Teos toimis omamoodi reekviemina hävinud kodudele ning rituaalina, mis võimaldas kogeda leina, lahtilaskmist ja leppimist. Requiem Larium lähtub põlvkondlikust kogemusest. 2001. aastal sündinuna kasvasin üles ajastul, mil valitses laialdane usk, et tulevik muutub stabiilsemaks, rahulikumaks ja jõukamaks. Sõjad Euroopas, süvenev kliimakriis ja poliitiline polariseerumine on selle ettekujutuse kahtluse alla seadnud. Ahi ja selle ümber kujunenud rituaal pakkusid võimalust leinata kadunud tulevikulubadusi ning otsida lohutust maailmas, mille ebakindlus näib üha kasvavat. Teost eksponeeriti Eesti Kunstiakadeemia TASE lõputööde festivalil 5. korruse mererõdul ja vahealal ning Noore Skulptori Preemianäitusel ARSis, kus töö pälvis I preemia. ARSis toimunud näituse viimasel päeval kulmineerus teos ühise söömaajaga, mille jaoks valmistas restoran Klorofüll toidu ahiorelil, sidudes mälestamise, kogukondliku koosolemise ja materiaalse muundumise üheks rituaalseks tervikuks.