Vitraaž
Käes on aeg. Aga millest koosneb see aeg, mida tajume? Millest see täna koosneb? Kas praegu on aeg lühike, pikk, veniv, kerge, raske, hull, väärtuslik, küps, viimane? Kas aeg näitab, kas ta lendab, kulub, saabub, möödub? Kas ta üldse on? Meil on nii palju erinevaid aegu ja ometi ei ole meil eraldi meelt, millega aega enda kätes tunda ja ometi on meil tiksuv kell, milles aeg on alati ühesugune. Tunnetuslik aeg murrab läbi lineaarse järgnevuse ootuse. Aju ainiti ei taju, vaid ka konstrueerib ja lammutab aega ning aastatuhandeid on inimesed pidanud mõnd aega teisest tähtsamaks. Kunstis aeg voolab, kivistub, voolab edasi, aeglaselt. Ajad ladestuvad üksteise peale. Aeg on, aega ei ole. Metsas puuduvad tiksuvad sekundid, mis aga ei tähenda, et seal ajaarvestust ei saaks pidada. Kellaaega saab määrata näiteks lillede või linnulaulu järgi, pikemat ajavahemikku saab täpselt määrata aga karu elurütmidest johtuvalt. Loodud vitraaž ei esine ainiti ruumis asuva objektina, vaid ka hommaažina tsüklilisele ajale, metsa elavale kellale. Valguse ja värvi kaudu avaldab päikesekell austust meid ümbritsevatele tsüklitele ning tuletab meelde, et ka meie oleme osa neist. Kiirtekuduja on haldjas, kes koob kiirtest tasakaalus soojuse ja valguse, et kogu elu tema ümber neist toituda saaks. Kiirtega töötades veendub haldjas, et iga elusolend saaks õitsemiseks piisavalt päikesevalgust. Samuti on vitraažil esinev käemotiiv kehastuseks väljendile „Käes on aeg”. Head aega!