Luuletaja mere ääres, 2025

Akrüülmaal lõuendil

Peep Pedmansoni „Luuletaja mere ääres“ kannab selgelt autori animaatori ja karikaturisti tausta. Maalikeel on jutustav ja karakteripõhine: figuurid ei ole realistlikud, vaid tähenduslikud. Teos mõjub allegoorilise vaadena loomeprotsessile, kus reaalsus, fantaasia ja kirjanduslik kujund sulanduvad üheks mänguliseks, ent sisuliselt kihiliseks tervikuks. Stiililt on teos ekspressiivne ja naivistlik, alludes pigem meeleolule kui proportsioonireeglitele.

Jäneseks muutunud luuletaja ja taamal liikuv tüdruk mõjuvad nagu animatsioonikaadrid peatatud hetkest. Jänes kui luuletaja alter ego kehastab loojat kui haavatavat, tähelepanelikku ja maailmale teravalt reageerivat olendit – seda, kes tajub sügavamalt, kuid jääb samas kaitsetuks. See seostub kirjanduses levinud kujundiga loojast kui piiripealsest olendist: mitte täielikult ühiskonnas, kuid mitte ka sellest väljaspool.

Animaatorile omaselt on ruum voolav ja ajataju nihkes – meri, taevas ja maa ei ole selgelt eraldatud, vaid sulavad üksteiseks. Pintslitõmbed on dünaamilised ja rütmilised, kohati karikatuursed, rõhutades emotsiooni, mitte vormitäpsust. Sinised, oranžid ja kollased toonid segunevad lahtises pintslikirjas nagu mälestused ja tunded. Tekstuur on teoses keskse tähtsusega: pind on kihiline ja elav, justkui luuletaja mõtteprotsess ise.

Karikaturistile omane terav, kuid soe kujundikeel avaldub eriti jänesluuletaja figuuris, mis on korraga naljakas ja liigutav, lihtne ja sisuliselt sügav. Jänes ei ole pilkeobjekt, vaid poeetiline metafoor loojast kui tundlikust, veidi kartlikust, kuid väga tähelepanelikust olendist.

Pedmansoni animaatoritaust lubab tal käsitleda figuure kui karaktereid, mitte portreesid. Iga tegelane kannab potentsiaalset lugu ka siis, kui seda ei jutustata otseselt. Seetõttu mõjub teos pigem stseeni kui pildina – peatatud kaadrina loovast sisemaailmast.

Pedmanson ei ole  pilkav, vaid õrn ja mõistev – see annab teosele kerguse, milles huumor ja melanhoolia eksisteerivad koos.