Maaliseeria Vahendatud, 2023

Heleliis Hõim

210 x 270 cm

Heleliis Hõimu 2023. aasta EKA lõputöö koosneb maaliseeriast, skulptuurist ja videost.

Maaliseeria:

1. Vahendatud. Õli linasel lõuendil, 210 x 270 cm, 2023
„Kogemusel ei ole materiaalsust peale selle vahendamise materiaalsuse, ning vahendamisel ei ole materiaalsust peale selle objektide ja subjektide materiaalsuse.” – Donna Haraway. Inimesed kogevad linnastunud keskkonnas tihti üksildust, loodusest eraldatust, liminaalsust ja sotsiaalset survestatust, sest indiviidid ei allu vaid oma unistustele, ihadele ja vajadustele, vaid ka teiste inimeste ja ühiskonna survele. Selline sisemine katkendlikkus võib süvendada tühjuse tunnet, pannes inimesi välistest allikatest asendusi otsima. Prantsuse psühhoanalüütiku Jacques Lacani teooria “objekt a” uurib, kuidas inimesed kogevad soove ja otsivad rahulolu. “Objekt a” on teoreetiline konstruktsioon, mis esindab tabamatut, kättesaamatut objekti, mida indiviidid ihaldavad, kuid ei saa kunagi täielikult omada, kogedes iha inimeksistentsile omasel “täitumatul” moel. See tekitab tunde, et igatsus millegi järele, mis on puudu, saab täituda otsides erinevaid objekte või kogemusi, mis tõotaks rahulolu. Lacan aga väidab, et need ihaobjektid ei saa kunagi indiviidi täielikult rahuldada, sest nad ei ole “objekt a”, mis on iseenesest abstraktne. Lacani teoorias on “objekt a” otsingud üks inimkogemuse põhiaspekte, mis kujundab üksikisikute subjektiivset reaalsust.

2. Vahendatud. Õli linasel lõuendil, 150 x 130 cm, 2022
Inimesed kogevad linnastunud keskkonnas tihti üksildust, loodusest eraldatust, liminaalsust ja sotsiaalset survestatust, sest indiviidid ei allu vaid oma unistustele, ihadele ja vajadustele, vaid ka teiste inimeste ja ühiskonna survele. Selline sisemine katkendlikkus võib süvendada tühjuse tunnet, pannes inimesi välistest allikatest asendusi otsima. Prantsuse psühhoanalüütiku Jacques Lacani teooria “objekt a” uurib, kuidas inimesed kogevad soove ja otsivad rahulolu. “Objekt a” on teoreetiline konstruktsioon, mis esindab tabamatut, kättesaamatut objekti, mida indiviidid ihaldavad, kuid ei saa kunagi täielikult omada, kogedes iha inimeksistentsile omasel “täitumatul” moel. See tekitab tunde, et igatsus millegi järele, mis on puudu, saab täituda otsides erinevaid objekte või kogemusi, mis tõotaks rahulolu. Lacan aga väidab, et need ihaobjektid ei saa kunagi indiviidi täielikult rahuldada, sest nad ei ole “objekt a”, mis on iseenesest abstraktne. Lacani teoorias on “objekt a” otsingud üks inimkogemuse põhiaspekte, mis kujundab üksikisikute subjektiivset reaalsust.

Skulptuurist täpsemalt: https://noba.ac/et/kunst/pretzel/

Video:
Videoteos “Täitumatus” uurib sotsiaalseid rolle ja kogemustel põhinevaid õpitud mustreid, mis mõjutavad inimese reaalsustaju. Küsimusele “mida tähendab olla inimene” läheneb teos tantsuliselt läbi 6 anonüümse keha, rõhutades fenomenoloogial põhinevat subjektiivset reaalsuse kogemist. Reaalsuse tunnetus on isiklik ja ainulaadne fenomenaalne kogemus maailmast, mis on tõene vaid selle kogejale. Seda kogemust uurides tekib ülevaade käitumise aluseks olevatest alateadlikest protsessidest, hõlmates inimese unistusi, ihasid, fantaasiaid, mälestusi, domineerimise või järgimise vajadust jpm. Videoteos on kui sotsiaalne mäng, mis otsib inimeste vahelisi seoseid läbi mitteverbaalse kommunikatsiooni. Videoteost saadab heli, mis on loodud Raho Aadla tekstile ”Tosina posin”. Heliteos kannab endas imiteerivat uurimust inimeste mõtteprotsessidest. Kuidas mõtted kõlavad kantuna emotsioonidest, initsiatiivist, stiilist jm. Pühendudes kordustele, tonaalsusele, aga mitte sisule, toonitades sellega isiklike mõtete anonüümsust. Koreograaf: Raho Aadla. Tantsijad: Raho Aadla, Valeria Januškevitš, Joonas Tagel, Katrin Kreutzberg, Johhan Rosenberg ja Kalli Pikas.