Tänavakunst on viimastel aastakümnetel tõusnud globaalse tähelepanu keskpunkti, kujunedes alternatiivsest kunstivormist mõjukaks fenomeniks, mis valitseb kunstiturge ja toimib võimsa sotsiaalse ning kultuurilise kommentaarina. Eestis on viimasel ajal olnud võimalus näha mitmete maailma tippnimede näituseid, sealhulgas Shepard Fairey Fotografiskas, mis on leidnud laialdast publikumenu, pakkudes publikule harukordset võimalust kogeda rahvusvahelise kunsti tipptaset kohalikus kontekstis.
Meie tänavakunsti üks mõjukamaid ja salapärasemaid figuure on Edward von Lõngus, kelle loomingut võib julgelt asetada kõrvuti maailmakuulsate nimedega. Tema töid iseloomustab oskus ühendada universaalsed küsimused sügavalt juurdunud kultuuriliste viidete ja sümbolitega, säilitades samas tugeva kohaliku identiteedi. Lõnguse looming kõnetab vaatajat nii emotsionaalsel kui ka intellektuaalsel tasandil, pakkudes kihilist ja mõtlemapanevat vaatenurka kaasaegsele ühiskonnale.
Intervjuu ilmus 23.11.24 ERR portaalis, NOBA keskkonnas intervjuu muutmata kujul
Kuidas hoiad kursis, millega tegelevad teised tänavakunstnikud/kunstnikud või kultuurimaastik üldisemalt?
Peamiselt eelistan analüüsida kultuuri distantsilt, sest kaugelt näeb piirjooni selgemini. Vahel käin ka salaja mõnda näitust piilumas. Tänuväärsed kohad teiste tänavakunstnikega suhtlemiseks ja märkmete võrdlemiseks on tänavakunstifestivalid.
Milliseid Podcaste kuulad ja raamatuid loed, et hoida ennast maailma asjadega kursis ning saada loomingulist inspiratsiooni? Eelnevalt oled maininud kindlaid teaduslikke arenguid, millel silma peal hoiad.
Podcastid on imeline vastandprotsess pinnapealsele ja süvenemisvabale kiirmeediale. Podcaste ja audioraamatuid kuulan siis kui on tarvis mitu tundi järjest stencilit lõikuda. Esimene ja parim Eesti podcast on ööülikool. Inspiratsiooni ammutan kunstiajalugu käsitlevatest dokumentaalidest ja kunstiraamatutest.
Edward von Lõnguse Euroopa tuuriga sai külastatud 11. riiki, mille raames võtsid osa mitmetest tänavakunstifestivalidest ja tänavakunstigaleriide sündmustest, lisaks oled osalenud mitmetel tänavakunsti grupinäitustel. Kui tihe on tänavakunstiskeene? Ja mis on tänavakunstiskeene huvitavamad keskused, mida tooksid esile?
Skeene kohtub ja suhtleb päris palju tänu tänavakunstifestivalidele. Selle aasta Stencibility festivalil Tartus oli suur rõõm kohtuda enamike ümbritsevate riikide tänavakunstnikega. Euroopa tuuril pakkus positiivseima üllatuse Viin, mis osutus väga elujõulise skeenega kohaks. Siinkohal tervitused Viini kunstnikule Chinagirl Tile, kes teeb ägedat keraamilist tänavakunsti. Uus ja ootamatu tänavakunstikeskus on aga Aberdeeni linn Šotimaal, kuhu kord aastas koguneb rahvusvaheline tänavakunstnike paremik festivalile Nuart.
Kes on need kunstnikud, kes on sind enim mõjutanud? Kuidas on nende looming sind inspireerinud või suunanud?
Kunst on olnud inimkonda kujundav jõud kümneid tuhandeid aastaid. Tunnen sügavat solidaarsust kõikide loojatega läbi ajaloo, mind on mõjutanud nii popkunst, renessansimeistrid kui iidsed koopamaalingud. Sealjuures on märgiline, et vanim teadaolev koopamaaling on inimkäe stencilkujutis
Miks otsustasid kunstnikuna anonüümsuse kasuks?
Kuulsus on raske koorem mida kanda. Meie ühiskond vaevleb niigi raskekujulise isikukultuse käes, kus kuulsused on tõstetud ebajumala staatusesse, kelle iga liigutust, riietust ja silmapilgutust vaimustusega jälgida ja kommenteerida. Ma ei soovi sellega mingit tegemist teha. Ma tahan elada oma elu ning jätta tuntus oma loomingule.
Kuidas näed anonüümsuse mõju oma tööde mõjususele? Kas arvad, et vaataja tõlgendab sinu töid teistmoodi just tänu salapärasele identiteedile? Kas on eelis, et kunstniku enda identiteet ei hakka teose tõlgendamisel segama?
Mulle meeldib lasta loomingul kõneleda enda eest ja ise jääda tahaplaanile. Edward von Lõnguse varikujutis on Rorschachi tindiplekk, tühi tähistaja, mida igaüks saab täita sellise sisuga nagu ise soovib. Nii on kõigi jaoks huvitavam ja ägedam.
Millised Shepard Fairey teosed on sinu lemmikud ja miks?
Shepard Fairey läheb kunstiajalukku ennekõike oma kõige kuulsama teosega „Andrew the giant has a posse” ning sellest välja arenenud „Obey” kampaaniaga. Ühte ja sama motiivi pidevalt korrates suutis ta töökuse ja järjepidevusega kinnistada tänavakunstimaailma uue referentspunkti, mis on praeguseks leidnud viitamisi ja oma modifikatsioone tuhandete kunstnike poolt üle maailma. „Obey” on suutnud end kehtestada kunstiklassikana.
Shepard Fairey mainib, et Californias polnud graffiti-skeene sama tugev kui New Yorgis, mistõttu ta kasutas käepäraseid vahendeid, nagu šabloonid oma teoste loomiseks. Kas sinu kunstiline kujunemistee on olnud sarnane, ja kui jah, siis kuidas?
Traditsioonilise graffiti skeene tundus mulle alati väga spetsiifilise maailmana, kus osalemiseks peab kuuluma hip-hop kultuuri esindajate sekka. Tänavakunst oli palju laiem ja võimalusterohkem. Oma kõige esimese tänavaprojekti jaoks kasutasin tapeediliimiga kleebitavaid väljaprinte. Pärast esimesi katsetusi šabloonidega aga mõistsin, et minu tulevik saab olema nende päralt.
Kas on mingi konkreetne kultuuri- või kunstiliikumine, mis on sind eriti inspireerinud, nii nagu Faireyd inspireeris punkrocki skeene ja popkunsti maailm? Kuidas need mõjud sinu töödes väljenduvad?
Kahetuhandete keskpaigas toimus Eestis oluline kultuuriline pööre, mida keegi tol hetkel ei teadvustanud. Odavlendude teke avas kogu maailma Eestile viisil, mis varem polnud lihtsalt võimalik. Hordide viisi noori inimesi lendas maailma avastama. Ühel sellisel retkel sattusime mõnede mõttekaaslastega Berliini, kus nägime ja kogesime sellist hulka tänavakunsti ja alternatiivkultuuri, mis jättis igaveseks sügava jälje. Koju naastes soovisime seda ägedust ka siin levitada. Kunstiajaloolased nimetavad seda sündmust Tartu-Berliini koolkonna sünniks.
Fairey saab oma aktivistlike tööde eest tugevat vastukaja, sh kuni ähvardusteni välja. Kas anonüümseks jäämine pakub selliste rünnakute eest rohkem kaitset?
Võimalik. Ehkki ma pole kunagi end oma loomingu eest ohustatuna tundnud. Mind pole keegi kunagi ähvardanud. Kui just netiväljaannete kommentaariumid välja jätta.
Fairey kasutab oma tuntust sõnumite levitamiseks. Kas oled näinud oma anonüümses sarnast mõjuvõimu, või on see andnud sulle hoopis vabaduse olla eksperimentaalsem?
Kindlasti annab anonüümsus teatava vabaduse. Nähtamatus on siiski supervõime.
Kuidas arvad, et anonüümsus aitab või piirab kunstnikku tänapäeva ühiskonnas, kus isiklik bränd ja tuntus mängivad suurt rolli? Kas sa näed anonüümsust kui kunstilise identiteedi osa või kui midagi enamat?
Tugev isiklik bränd tuleb reeglina kõigele kasuks. Kunstniku isiksus mängib teose tõlgendamisel tihtipeale võtmerolli. Mina olen aga ebareeglipärane kunstnik ja loon oma mängule omad reeglid.
Fairey loomingus on selgelt tuntav Ameerika popkunsti ja poliitilise aktivismi mõju. Sina tood oma loomingus esile Eesti kultuurikonteksti, kõneldes samas ülemaailmsetest probleemidest. Millised on teie kunstikeele erinevused ja sarnasused globaalsete teemade käsitlemisel?
Kindlasti on meie visuaalkeeles teatavaid sarnasusi, nagu ikooniliste, sügavale kultuuriruumi juurdunud motiivide kasutamine. Fairey on aga oma kunstikeeles palju otsekohesem, mulle meeldib jätta rohkem ruumi tõlgendusele ja poeesiale. Minu käekiri kipub olema ka mustvalgem ja lakoonilisem kui Fairey näitusetööd, mis on teksturaalsed, värvikirevad ja graafilise disaini seisukohalt väga tihedalt läbitöötatud.
Fairey teosed kajastavad tugevalt sotsiaalset õiglust ja poliitilist aktivismi. Kas näed sarnaseid teemasid ja väärtusi ka oma loomingus või keskendud rohkem kultuurilistele ja identiteedi küsimustele?
Olen püüdnud otsesest poliitaktivismist hoiduda ning selle asemel piirduda sotsiaalkriitikaga. Ainus poliitik, keda olen oma loomingus kujutanud, on president Päts ning sedagi muutuva kultuurilise identiteedi kontekstis.
Selleks, et poliitiliselt ja sotsiaalselt aktiivselt sõna võtta konkreetsetel teemadel, on vaja väga hästi kursis olla ning omada laia silmaringi? Kuidas see tänapäeval võimalik on?
See on üks tänapäeva keerulisemaid väljakutseid. Tõde on müügiartikkel, mida kõik pakuvad, kuid kusagilt ei leia. Olen palju juurelnud küsimuse üle, kuidas saan veenduda tarbitava info kvaliteedis ning väga head vastust polegi leidnud.
Kas kunstis pigem välditakse konkreetseid sõnumeid, miks?
Ühedimensiooniline kunst on igav. Kunsti eesmärk pole tõde kandikul serveerida vaid aidata vaatajat selle leidmisel.
Kuidas suhtud kunstniku kohustusse või võimalusse oma tööde kaudu sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme kajastada? Kas arvad, et selline otsekohesus on tõhus viis publiku teadlikkuse tõstmiseks?
Kunsti roll on ühel või teisel viisil maailmas toimuvat mõtestada, see hõlmab endas kogu elu ja kõike, mis sellega kaasneb. Kunst võib ja peab kõike kajastama, ainsaks tingimuseks on, et seda peab tegema huvitaval ja uusi mõtteid intrigeerival kujul.
Kas see ei ole libe tee muutuda propaganda töövahendiks ning kuidas seda vältida? Kas arvad, et Shepard Fairyl on see õnnestunud?
Shepard Fairy mängib propagandaga kahetist mängu; vahel teeb ta propaganda üle nalja ja ironiseerib surnud diktaatorite pühapiltide üle, samas osaleb täie tõsidusega ka ise samas mängus. Barack Obamast tehtud „Hope” ja Kamala Harrisest tehtud „Forward” plakatid teenisid varjamatult poliitpropaganda eesmärke. Sellel piiril mängimine võib olla tõesti libe tee, kuid samas ei usu ma ka sellesse, et kunstnikul ei tohiks üldse olla poliitilist positsiooni.
Kuidas suudab kunst, eriti tänavakunst, hoida oma sõnumi ausust ja isiklikku sügavust, kui see konkureerib propaganda ja reklaami jõulise pealetungiga? Kas usud, et kunstil on potentsiaali muuta inimeste suhet avaliku ruumiga ja tuua tagasi kaotatud isiklikku tunnetust?
Kui üldse millelgi, siis on see võime just kunstil. Kunst on nagu loodus; metsikus, loomulikus vormis hõlmab ta oma lõputus mitmekülgsuses kõiki võimalikke eksistentsi vorme. Seintele joonistamine on looduslik ja loomulik protsess, mis on sama vana kui inimkond. Kunst peaks olema igapäevaelu pidev ja lahutamatu osa, mitte miski, mille vaatamiseks on tarvis minna spetsiaalsesse kunstivaatamise kohta. Avalik ruum peaks olema kunstiga täidetud. Mida rohkem oleme ümbritsetud kunstist, seda vähem jõudu meie üle on reklaami ja propaganda sõnumitel.
Paljud autoritaarsed riigid, sealhulgas Venemaa, kasutavad sõjapidamise tööriistana propagandat. Samal ajal on suurkorporatsioonid täitnud avaliku ruumi reklaamidega, mis võõrandavad inimest ühiskondlikust ruumist. Shepard Fairey usub, et avalik ruum tuleks tagasi võita, sekkudes ja edastades oma sõnumeid kunstina. Kuidas eristub kunst reklaamist ja propagandast?
Sisuliselt on kunst ja propaganda teineteise vastandid. Kunst on olemuslikult orienteeritud erinevate mõtlemis- nägemis- ja tunnetamisviiside avardamisele. Propaganda on üheplaaniline tööriist kindla eesmärgi saavutamiseks. Kui kunsti eesmärgiks on aidata laiemalt mõelda, siis propaganda eesmärgiks on mitte mõelda. Kunst on propaganda suurim vaenlane. Sellepärast kõik autoritaarsed diktatuurid kunsti vihkavadki. Infosõja tingimustes oleks õige otsus kultuurieelarvet strateegilise prioriteedina tõsta, mitte langetada. Kultuur on meie ainus immuunsüsteem propaganda vastu.
Winnie Puhh esinemas avamisel looga Raha”
Kui propaganda ja reklaam üritavad sageli manipuleerida vaataja tundeid ja käitumist, siis kuidas peaks kunst erinevama, et olla autentne ja pakkuda vaatajale midagi enamat kui pelgalt mõjutamine? Kuidas saab tänavakunst, mis toimib avalikus ruumis, säilitada oma sõltumatuse ja pakkuda ühiskonnakriitilist perspektiivi, olles samal ajal ligipääsetav ja mõjus?
Iga kunsti eesmärgiks on mõjutamine. Me kõik oleme mõjutuste kogumid. Kui kunst ei mõjuta vaatajat ühelgi viisil, siis on tegemist igava kunstiga ja see on kunsti suurim surmapatt. Kunst peab ennekõike olema huvitav. Kuidas teha kunst huvitavaks? See ongi kunstniku töö põhiküsimus.
Shepard Fairey uusim töö puudutab konflikti Gazas sooviga juhtida rahvusvahelist tähelepanu ja anda ka neile hääl. Kuidas näed sina kunsti rolli rahvusvaheliste kriiside, näiteks Gaza konflikti, kajastamisel?
Ma ei usu, et oleks ühtegi teemat, mida kunstis ei tohiks käsitleda. Aktuaalsed teemad vajavad vaieldamatult läbimõtlemist ja mõtestamist ning kunst on ühiskonna viis mingitel teemadel kollektiivselt mõtteid mõlgutada.
Fairey võtab tihti häälekalt sõna USA poliitika teemadel, eriti seoses valimiste ja kodanikuõigustega. Kuidas sa suhtud kunstniku rolli poliitilises diskussioonis? Kas oled nõus, et kunstnik peaks olema poliitiliselt aktiivne?
Kunstniku roll peaks minu silmis ennekõike olema päevapoliitikast mitu sammu eespool ning seisnema tugeva kultuurilise aluspõhja loomisel, millest lähtub kõik edasine poliitiline diskussioon. Rumal poliitika on rumala kultuuri probleem. Kultuur on omandatud mõtlemis- ning käitumisviiside kogum. Kunstniku töö on hoida kultuur tervena.
2020.aastal toimunud “Viimsepäeva katedraal” näitus langes kokku koroonakriisiga, mis tõi kaasa tundliku konteksti. Kuidas tajusid publiku reaktsiooni tuues esile surma ja raha teemad pandeemia kontekstis?
See oli tõesti huvitav asjaolu, et väljasuremisest rääkiv näitus sattus samale ajale globaalse pandeemiaga. Näituseeelne periood oli küllaltki ärev sest keegi veel ei teadnud, kuhu ja milleni võib see areneda. Oli ka kahtluseid, kas nii riskantsel hetkel tasub üldse sellist näitust korraldada. See risk aga tasus ennast ära, sest näitus osutus äärmiselt menukaks. Isegi need kriitikud, kellele kunagi midagi ei meeldi, jäid seekord rahule.
Shepard rõhutab, et loob atraktiivse visuaalse keele ja oma sõnastiku, mille abil on publikul lihtsam suhestuda. Sinu näituse üheks sümboliks oli Bernt Notke “Surmatants”. Kuidas jõudsid otsusele kasutada seda motiivi oma tööde kontekstis? Pole just kõige atraktiivsem visuaal vaatajal tarbimiseks?
Atraktiivne visuaalne motiiv on selline, mille vaataja ära tunneb. Eesti kultuuri sõnastikus on Notke „Surmatants” väga olulisel kohal, see on hästi mõistetav motiiv. Surm on universaalselt ühine ja samaegselt sügavalt isiklik, igavene ja ajatu, ajalooline ning tänapäevane.
Näituse keskmes oli raha ja kapitalism, mis sageli varjutab inimlikke ja ühiskondlikke väärtusi. Kas takkajärgi vaadates usud, et pandeemia muutis inimeste arusaama kapitalismist ja selle rollist ühiskonnas või kõik jätkub vanaviisi?
Pandeemia õpetas meile nii mõndagi. Näiteks seda, kui habras on globaalkapitalistlik süsteem ja kui ilmseks muutub meie juhtide ebapädevus kriisisituatsioonis. Ka seda, et kontoris tööl käimine on paljudel juhtudel täiesti mõttetu ja et koolist võib samahästi koju jääda. Ning ka seda, et kõik jätkub lõpuks alati vanaviisi.
Näituse teemaks oli väärtuste jaht ning see, kuidas kapitalistlik iha raha järele varjutab kõik muud väärtused. Milliseid väärtusi on sinu arvates meie ühiskonnas kaduma läinud?
Me oleme enda ümber loonud maailma, mida me mõistame iga päevaga üha vähem, kus me oleme süvenevalt üha rohkem stressis, vähem õnnelikud ning järjest haigemad nii vaimselt kui füüsiliselt. Me veedame enamiku oma elust istudes, hingame õhusaastet, sööme ebatervislikku toitu ja vaevleme elustiilihaiguste käes. Me kapseldume ekraanide taha, lõigates end ära inimlikust lähedusest, mõistuslik ühiskondlik diskussioon on kokku kukkunud, sõda on tõusuteel ning tulevikuperspektiivid tunduvad üha tumedamad. Kui see tundub liiga pessimistlik, siis lubagem väljendada ka vastupidist: laiemas plaanis olen ma optimist, sest inimesed on ägedad ja võimelised kõiksugu maagilisteks asjadeks. Me oleme praegu lihtsalt natuke valele teele sattunud.
Pärast “Viimsepäeva katedraali” suurnäitust oled, küll teinud mõningad ühistööd (näiteks koos Navitrollaga) ja osalenud grupinäitustel aga aktiivset tänaval tegutsemist ning muul loomingulisel tegevusel on justkui paus tekkinud. Kas selline paus on olnud teadlik ja vajalik osa sinu kunstilisest arengust? Kas kunstnik vajab pause, et loomingus edasi areneda, et mitte jääda “produtseerima” teoseid?
Pärast Euroopa tuuri ja sellele järgnenud „Viimsepäeva Katedraali” suurnäitust tundsin, et olen endast välja andnud kõik, mis mul tol hetkel anda oli. Mõtestatud paus oli vajalik, et koguda iseennast ja uut materjali. Alles nüüd hakkan vaikselt uuesti tundma tänavate kutset.
