Kui Elo poole pöörduti ettepanekuga ehitada e-jäätmetest skulptuur, mõistis ta ülesandesse süvenedes, et oluline oleks näidata ka tegelikku jäätmete hulka, muidu teema tõsidus inimeste teadvusesse ei jõua.
Skulptuuri kõrgus on 10 meetrit, maht 125 m3 ja kaal 25 tonni, mis viitab eestlaste poolt ühes päevas toodetavale elektroonikajäätmete hulgale. „Selline majakas kerkib Eestis ühe päevaga, maailma mastaabis aga iga 15 sekundi jooksul,“ illustreerib Elo globaalseid prügiprotsesse.
Foto: Jarek Jõepera
Kuidas aga eksponeerida sellist hulka nii väikesel alal, nagu seda on Telliskivi Loomelinnaku keskväljak? Sellele mõeldes jōudiski kunstnik majaka motiivini, mis sümboliseerib ühiskonna vajadust suuna näitamise järele.
“Meie probleem pole enam, kust midagi saada, vaid kuhu seda viia,” maalib Elo taas kujundliku võrdpildi käesoleva ajastu paradoksidest, rõhutades samas, et elektrooniliste jäätmete käsitlemine on eriti oluline just seetõttu, et erinevalt tavalisest prügist on sellel suurem võimalus uueks eluks.
Prügikunst on aktuaalseim kui iial varem, olgu selle näideteks kasvõi eelmisel aastal noar.eu korraldatud Tallinn Art Week, mille raames hispaania kehakunstnik Susana Sanroman puges sõna otseses mõttes pea ees prügisse. Elo näeb, et kunstnikud valutavad sel teemal südant, kuid ise kedagi neist eraldi välja ei tooks ja ka ennast prügikunstnikuks ei pea. „Katsun oma loomingus lihtsalt võimalikult vähe prügi tekitada. Olen näinud küllalt kaasaja nö tippkunsti installatiivseid taieseid, mis peale näitust prügisse rändab. Ei mingit sorteerimist või taaskasutust!“ Majaka materjal tuli tema sõnul ees-ringlusest ja sinna läheb ka tagasi.
Ka meie oma Varvara Guljajeva, koos teiste kunstnikega osaleb projektis WasteArt, on loonud temaatilise skulptuuri, täpsemalt videoskulptuuri, mida esitletakse neljalt elektrooniliselt ekraanilt. E-jäätmete kontekstis tekib ka siin küsimus, kas on see paratamatu, et prügile kui tootmis- ja tarbimisprobleemi produktile tähelepanu pööramiseks toodame ja/või tarbime me ka ise rohkem kui muidu seda teeksime? Elo arvab ja loodab, et neid ekraane saab veel mitme muugi installatsiooni ja otstarbe puhul kasutada. „Oluline on pikendada elektrooniliste esemete kasutusiga ning lõpuks on siililegi selge, et kuni ostja nõuab, siis ka toodetakse. Ostjat on vaja koolitada.“
Majaka motiivi tähtis element on valgus, mis on Elo loomingus ka muidu kesksel kohal kui oluline ruumiline meedium. „Selle abil hakkab kõik justkui elama – on siis tegu loomuliku- või tehisvalgusega.“ Skulptori ja installatsioonikunstnikuna kasutab ta valgust palju, juhendab valgusinstallatsiooni aineid Eesti Kunstiakadeemias ja Tartu Kunstikoolis, veab arhitektuurse valgustuse ja valguskunsti festivali TAVA ning töötab poole kohaga Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalametis valgustuse spetsialistina. Siiski ei pea ta end ka mitte valguskunstnikuks ning oma teoseid materjali järgi ei lahterda. „Mitmed minu tööd on sotsiaalse sõnumiga nii öelda maailmaparanduslikud ettevõtmised, seisukohavõtud,“ selgitab nii tule- kui jääskulptuure teostanud kunstnik, kes installatiivset kunsti peab paratamatult kaduvamaks kui püsimaterjalist monumente.
„Majaka“ liigitaks Elo ehk sotsiaalse kunsti jaotusesse, mis sobib kokku faktiga, et selle avamisele eelnenud nädalavahetusel said soovijad ka ise skulptuuri valmimisel osaleda tuues kohale vastavad jäätmed. Skupltuur jääb Telliskivi Loomelinnakuse kuni detsembri keskpaigani.
Fotod: Jarek Jõepera
