Tänapäeva ühiskonnas on kodu ja kuuluvus olulised teemad, sest rahvastik muutub üha mitmekesisemaks, pärinetakse väga erineva kultuuritaustaga peredest ning rändekriisid puudutavad paljusid isiklikul tasandil. Kuidas peegeldub kuuluvustunne meie identiteedis, suhetes ja kogu ühiskonnas laiemalt? Aga mis tunne on mitte kuuluda? Näitus jagab kogemusi, mida tunneme kodust kaugel olles või oma kodu kaotades, olgu valiku või asjaolude sunnil. Sõda ja pagulus võivad katkestada sidemed lähedaste ja armastatud paikadega, kaotus ja igatsus kanduvad edasi põlvkondade kaupa. Meie kogemust võib jääda varjutama nostalgia mineviku suhtes või armastatud mahajäänud kodukant. Nagu kunstiteosed näitavad, põimuvad individuaalsed kogemused sotsiaalsete muutuste ja laiemate ajaloosündmustega.
Järgmise aasta jaanuarini Kiasmas avatud näitusel on mitmeid mõnusa irooniaga teoseid, mis toovad esile kohalikku konteksti ja probleeme, nagu Tellervo Kalleinen & Oliver Kochta-Kalleinen videoinstallatsioon (2005-14) “Kaebekoor/Complaints Choir”. “Kaebekoor” on hea näide osaluskunstist – kunstnike duo on pakkunud välja raamistikku, kuid selle sisu loovad osalejad. Mitmed asjad elus on ebaõiglased, mille üle on hea kaevelda.
Kui inimesed kokku tulevad ja koos kaeblevad tekib nn Kaebekoor. Alates 2007. aastast on Kaebekoori formaat olnud kõigile kasutatav ning üle maailma on tegutsenud juba üle 150 koori.
Peamised kaebuste allikad on olnud naabrid, liiklus ja tarbimine, kuid projektis on tulnud esile ka unikaalseid, konkreetsete asukohtade konteksti peegeldavaid probleeme. Kiasmas on esitletud 10 erineva linna kaebekoorid ning neist jäid silma ja pakkusid äratundmisrõõmu eriti Peterburi, Birminghami, Tokio ja Berliini videoid. Soovijatel on võimalik liituda Helsingi 2024 Kaebekooriga – laulmisoskust sealjuures ei nõuta.
Nostalgiahõnguliste hitt-teoste seast tõstaksin esile brasiillase Cildo Meirelese raadiotest koosneva torni „Babel“. Teose pealkiri ja kuju viitavad Paabeli tornile ning see koosneb sadadest raadiotest, mis on keeratud erinevatele jaamadele eri riikides. Piibli lugu jutustab, kuidas inimesed rääkisid kunagi ühist keelt, kuid solvasid Jumalat, ehitades torni, mille tipp pidi ulatuma Jumalani. Looja karistas neid purustades torni ja segades keeled. Kunstniku lapsepõlvekodumaal Brasiilias oli raadio oluline ringhäälinguvahend – esimene oluline ja kiire side välismaailmaga.
Näituselt jääb kummitama Samira Elagoz & Z Walsh video “You can’t get what you want but you can get me” (Finland&USA ,2023, 12 min 50 s). Ühe elumuutva aasta jooksul dokumenteeris transmeestest kunstnikpaar oma suhet esimesest kohtumisest kuni teineteise vanematega kohtumiseni.
Lugu räägib transmaskuliinsusest (transmaskuliinsed inimesed on määratud sündides naiseks (AFAB), kuid nad samastuvad rohkem meheliku identiteediga) ning toob fotode ja vestlussõnumite kaudu vaatajani emotsionaalsed hetked kahe inimese armumisest ja sideme leidmisest, samal ajal kui üks kunstnikest Z Walsh läbib valuliku soovahetusoperatsiooni.
Videona esitatud materjal jääb oma eheduses kummitama, näidates vaatajale, milliseid tohutuid füüsilisi katsumusi on inimene eneseleidmise teekonnal valmis läbima.
Tänases kontekstis mõjub eriti aktuaalselt Berlinde de Bruyckere kolmest voodist koosnev installatsioon (1996, Untitled). Teos koosneb kahest täiskasvanute ja ühest lapse voodist, millele on laotud sadu perforeeritud tekke. Tekid pakuvad soojust ja mugavust, kuid viitavad ka sõjale ning põgenikelaagritele. Inimese haavatavus ja kaotus on de Bruyckere’i kunsti põhiteemad ning tekid on Berlinde de Bruyckere kunstis olnud läbivaks elemendiks 1990. aastate algusest.
Kunst võib pakkuda vahendit mineviku mõistmiseks ja tuleviku visualiseerimiseks. Näitus esitab ka küsimuse, milliseid on tulevikumaailmad, mida me soovime, arvestades kõiki neid erinevaid kontekste?
Bopape näitus „Unistus tulla“
Kiasma 5. korruse saalist leiab aga Lõuna-Aafrikast pärit Dineo Seshee Raisibe Bopape näituse (ka) pheko ye – the dream to come (Unistus tulla), mis on kunstniku esimene väljapanek Põhjamaades ning tutvustab autori multisensoorset loomingut. Möödunud aastal toimus Bobape soolonäitus New Yorgi moodsa kunsti muuseumis ning 2019. aastal esindas Lõuna-Aafrikat Veneetsia bienaaalil.
Oma loomingus kasutab Bopape sageli looduslikke materjale, nagu savi, muld, tuhk ja taimi, millest ta loob kohaspetsiifilisi installatsioone. Teostes kasutatud materjalid annavad edasi rikkalikku sümbolite välja, viidates sageli ajaloole ja tegelikele geograafilistele asukohtadele.
Keskne materjal kunstniku loomingus on muld – Lõuna-Aafrika pärimuse järgi on kivimites leiduvad mineraalid mälu ja ürgsete teadmiste hoidlad.
Bopape loomingus mängib sageli olulist rolli naise olemus kui elu ja uuenemise allikas. Bopape’i töö põhineb küll isiklikel kogemustel, kus olulisel kohal on tema kodumaa Lõuna-Aafrika ja selle ajalugu, kuid teemade üldinimlik temaatika ületab riigipiire. Näitust ette valmistades viibis Bopape Soomes Hämeenkyrös Frantsila maheürditalus, tutvudes ravivate ürtide, kohalike traditsioonide ja loodusega.
Näitus on avatud 25. veebruarini 2024.
