Ilmselt ei ole kedagi, kes Arraku loomingut ei teaks – tema omanäolist käekirja ei ole võimalik kellegi teise omaga segi ajada. Hoolimata kõrgest east töötab kunstnik kunagises tuletõrjetornis asuvas ateljees, kus ta on pesitsenud alates 1977ndast aastast ja mille seinu katavad kümned maalid ja graafilised lehed, hoogsalt edasi. „Iga päev ma küll enam ei maali, aga näiteks aastal 2020 tegin ma 14 litograafiat. Jaak Visnap, kes oli ise väga huvitatud, tõi mulle litokivi siia, joonistasin selle peale ning siis Visnap viis ära. Hiljem tõi ta paki lehti mulle allkirjastamiseks,“ selgitab kunstnik aasta eest valminud teoste saamislugu. Lisaks teeb ta kodus joonistusi – viimasel ajal on valminud 10 akvarelli. „Ma töötan kogu aeg. Mul ei ole küll kindlat programmi, teen nagu tahan.“
Noorena bioloogiast huvitunud Arrak õppis sõjajärgsete keeruliste olude tõttu mitmes koolis. Keskkoolis käimiseks oli sel ajal vaja tasuda õppemaksu ning kuna seda ei olnud tal võimalik tasuda, õppis tulevane tunnustatud graafik esialgu hoopis mäetehnikuks. Õpingute järel elas ja töötas ta autojuhi ning joonestaja-konstruktorina Leningradis.
Kunstnik sai aga mehest tänu vennale, karikaturist ja raamatugraafik Henno Arrakule, kes oli nõukogudevastaste lendlehtede, kuhu ta oli joonistanud sinimustvalge, levitamise eest Kasahstanis viis aastat poliitvang. „Henno oli suurepärane joonistaja, tal oli anne looduse poolt kaasa antud, ning ta õpetas mindki,“ sõnab Arrak. 1961. aastal, mõni aasta pärast venna naasmist, astus pea 25-aastane mäetehnik kunstiinstituuti metallehistööd õppima ning töötas mõne aasta metallitehases kunstnikuna.
Omanäolised-unenäolised tegelased
Arraku maalides ja graafikas peaosi täitvate tegelaste peale mõeldes tulevad silme ette omanäolised figuurid. Laiemale publikule on neist tuntuim ehk võimas ja mõnevõrra hirmuäratavalt mõjunud Suur Tõll 1980. aastal valminud joonisfilmist, mille peakunstnik graafik oli. Kuidas need tegelased ja see käekiri sündis?
„Need on maivid ning need tekkisid mu esimese maalinäituse ettevalmistamisel,“ selgitab kunstnik. „Mind võeti 1969. aastal Eesti Kunstnike Liitu graafikuna vastu. Tol ajal oli nõue, et liitu astujal peab olema toimunud vähemalt üks personaalnäitus, kuid kuna liidul ei olnud tol aastal mulle näituseks ruume anda, lükkus see edasi.“
Maivid. 2020
Näituse ettevalmistamiseks üüris Arrak Lohja külas ühe maja, kus sai koos perega paar kuud olla, ja kaalus, kuidas näituseks vajalikud tööd valmis teha. „Mõtlesin, et maalidega saab kiiremini kui graafikaga, kuid seni olin ma teinud vaid akvarelle. Et ma joonistan küllalt hästi, siis hakkasin katsetama ümarate vormidega – bioloogiline vorm ei ole kandiline, vaid ümmargune – ja otsustasin teha vinta-vänta vonklevad ühevärvilised siluetid, et vaataja saaks aru, et tegemist on inimesega. See, kas proportsioonid on õiged, ei olnud oluline, samuti otsustasin, et sisemist vormidega pole mõtet liiga palju vaeva näha.”
Lasin oma mõtte ja käe vabaks, tegin terve hunniku maale valmis ning tõin need Tallinna.
1970. aasta sügisel anti Arrakule aruandenäituseks ruumid Tallinna Kunstihoone all galeriis. Kunstnik pani tööd üles, kuid näituse avamist ei teinud.„Äkki saab veel sõimata,“ pelgas ta siis. Kaks päeva hiljem olid tööd ikka veel üleval. „Kartsin, et nad võtavad tööd maha, sest tol ajal ei tohtinud veel liiga palju nalja teha. Galerii ees kohtasin liidu esimeest Ilmar Torni, kes päris aru, et miks ma sellise näituse tegin. Vastasin, et kuigi mind võeti vastu graafikuna, ei olnud kirjas, et pean graafikanäituse tegema, ning otsustasin maalidega näidata oma mitmekülgsust. Et metalli eriala lõpetanuna ma ei oska muud moodi. Esimees jäi vastusega enam-vähem rahule ja väljapanek jäi galerii seintele üles,“ muigab tänaseks enam kui 90 personaalnäitusel oma loomingut esitlenud Arrak.
Maividele on Arrak läbi 60 aasta truuks jäänud. „Nad on ju armsad ja helged ja positiivsed tegelased. Ilmselt on see vorm mulle sisuliselt väga lähedane, omane ja näitab mu arvates väga hästi maailma olemust. Kuigi alguses ei olnud maividel sisemisi vorme, siis uudishimuliku inimesena hakkas see, et nad seest tühjad olid, tüütama ning aja jooksul hakkasin neid täiustama. Olendite selgroog jäi samaks, kuid vormid tulid juurde, küll mitte kunstisüsteemi või anatoomiaõpiku järgi.“
Arraku sõnul on kõige mõnusam töötada, kui lasta end vabaks, joonistada ja tunnetada värve. „Nagu lapsed liivakastis, kes näitavad oma oskusi automaatselt ilma õpitud teoreetilise pagasita. Ka maivide joonistamine on midagi sarnast.”
Hindab originaalset loomingut
Aastakümnete jooksul lugematu arvu teoseid loonud autor ei pea igasugusest kunstist lugu. „Mõne looming on minu jaoks kuivavõitu, liiga reeglite järgi tehtud. Ma hindan pigem originaalset lähenemist, mis ei jäljenda kedagi. Pean oluliseks, et loodu peegeldaks kunstniku maailmanägemust ja loomise käigus lastaks end vabaks akadeemistest kaanonitest ja teooriatest.“
Uurides, kelle looming Eesti kunstnikest Arrakule endale on hinge läinud või kelle teoseid ta on soetanud, meenutab mees, et 70ndatel oli eksperimentaalateljee kunstnikel kombeks oma töid vahetada ja üksteisele jõuludeks kinkida – sel moel vahetatud loomingut on Arrakul terve kapitäis. „Mulle väga meeldib Marju Mutso, kelle käekiri ei ole üldse mulle sarnane, kuid tal on niivõrd eriline oma maailm – kelmikas, neitsilik, naiselik – väga huvitav. Samamoodi huvitav on Leonhard Lapin, kuid tema looming on ehk veidi takerdunud. Ka minu teoste kohta võivad teised öelda nii ja naa, kuid mul on sellest ükskõik,“ lausub kunstnik.
1974. aastast alates on Arrak kõik oma valminud tööd pannud kirja abikaasa poolt kingitud kaustikusse. Iga aasta kohta oma kirjas oma 40 teost – nende seas nii maalid ja joonistused kui graafika. „Kui ma maalin, olen selle maaliga koos, vaatan, kuidas kujunevad detailid, kirjutan siis tööle alla ja panen seisma. Valminud töödega mul enam sellist kontakti ei ole, sest protsess on minu jaoks lõppenud,“ kirjeldab kunstnik.
Ega ma kunagi ei mõtle, et nüüd ma teen meistriteose.
Kuigi pea 40 aasta jooksul on kaustiku andmetel loodud vähemalt poolteist tuhat teost, ütleb Arrak, et kõik need on küll omamoodi armsad, kuid on ka lemmikuid ning tähtsa looga töid. „Näiteks see ristidega pilt, mis on maalitud pärast mu poja surma. Ta suri 40-aastaselt, täiesti mõttetu surm. Ristid maalil kujutavad suguvõsa surnuid, ristidele on mu enda väljamõeldud tähestikus kirja pandud sugulusastmed ning puudevõras on sugulaste hingekesed, kes vaatavad ristidega kaetud maad,“ selgitab kunstnik kujutletut.
Pintsli või pliiatsi kaudu paberi kuju võtnud looming ei ole aga vaid kunstniku enda sisemise tunnetuse peegeldus, vaid võib olla ka mõjutaja. Nii hakkas 1990. aastal Halliste kiriku altarit maalides Arraku religioosne kiindumus ristiusku kõikuma. „Töö käigus sain aru, et igal seltskonnal – olgu see Aafrikas, Aasias, Austraalias või siin Euroopas – on oma jumal. Mis õigusega üks jumal või usk teist tapab või taga kiusab? Uskude vahelised tülid on kaasa toonud suure vihkamise. Ühelt poolt räägib ristiusk, et armastus üksteise vastu on kõige tähtsam, samas on ajaloos ristiusk ju sellele vastupidiselt käitunud. Miks me siis üksteisele valetame? Kombeks on nii, kollektiiv nõuab,“ tõdeb kunstnik.Armastada neid, kes on meist erinevad, on keeruline.
Halliste kiriku maali tegemisel tundsin, et minu jumal on algenergia. Jumala mõistet ma ei oska kõrvale heita, sest inimkonda kuuluva karjaloomana pean ju kõrgemat jõudu kuidagi nimetama.
Arrak selgitab, et austab kõiki religioone, sest uskumine ei ole naljategemine. „See on abivahend. Vihates religioone peaks vihkama ka haiglaid. Kõik abivahendid on vajalikud, et inimeseloom saaks paremini elada… Inimeseloom on üks mu lemmiksõna – see on õudselt täpne termin,“ muigab peagi juubelit tähistav graafik.
Kellamees, 1991
Loomulikust voogavusest ja bioloogiast juhinduv Jüri Arrak peab kõrgelt lugu kogu elusloodusest. „Kui mul näiteks herilane lendab tuppa, siis ma kunagi ei taha teda ära tappa, vaid ta tikutopsi sisse püüda ja järel uuesti vabadusse saata. Vaevalt et herilasel väga suur mõistus on, aga tal on kindlasti mõned tunded. On selge, et me alavääristame elavat loodust, sest me lihtsalt ei saa sellest aru,“ sõnab ta. „Ma ei taha kellelegi liiga teha, ei inimestele ega teistele elusolenditele,“ lisab kunstnik, kes naudib filosofeerimist evolutsiooniliste pöörete ja maailma edasise kujunemise teemal.
Kui lõpuks küsin, et kas enam kui 60 aktiivse loomeaasta järel inspiratsioon ja ideed otsa ei saa, naerab mees mu välja. „Ideede puudust ei saa kunstnikul kunagi olla, sest ta on ju elus. Ja elu annab ideid – olgu selleks teine inimene, tema pilk või väljanägemine. Terve maailm on ideid täis – linnud, loomad, prussakad.“
Loe lisaks Mikkeli muusemis avatud Jüri Arraku näituse Tormid ja vormid kohta
Uuri kunstniku loomingut NOARis
Vaata saadet Jüri Arraku loomingust Jupiterist
