Ka korraldustiimi kuuluv graafiline disainer Madis Põldsaar on olnud kaasatud algusest peale ning loonud festivalile visuaalse identiteedi, sealhulgas logo, mis ühendab omavahel kaks ürituse põhialust: heli- ja merelained, mis justkui ühes rütmis võnguvad. Tulenevalt rohelisest mõtteviisist on reklaammaterjalide trükk viidud miinimumini, visuaal väljendub vaid veebis ja infotahvlitel. “Meie suur huvi on Emakese Maa hoidmine, meie vastutame meid ümbritseva eest,” selgitab Madis tiimi ühendavat missiooni ja festivali laiemat konteksti lisades, et eesmärgiks on ka külastajate teadlikkuse kasvatamine. Külastajad ise aga olevat, mõne erandiga, armsad ja hoolivad tänapäevainimesed, keda muudmoodi kirjeldama ei kipugi. “Kaunist kunst on silmadele, kaunis muusika on kõrvadele, mõlemad toidavad meie “silma”,” võtab ta kokku festivaliala kaunistavad kunstiteosed ning loodab ka ise järgmisel aastal mõne teose luua.
Madise tänavuseks lemmikuks olid mere ääres kalavõrgust ja suitsukonidest konstrueeritud kongus hiigelkujud (Ines Villido, pildil). Kuna vabas õhus on ruumi palju, mahtus sinna teisigi skulptuure, millest said justkui festivalil osalejaid. Nii tervitas festivalialale sisenejaid lillepärjaga traadimemm (Grete Lehemaa) ja taaskasutatud tekstiilidest kiilid (KriKi Design), selle keskel uitajaid seenekujuline ronimisatraktsioon (Sten-Martin Sinisaar), samblast sarvekandjad (Sander Raudsepp, Kontrast) ja fototaustaks sobivad tiivad (Kerli Savi), mille juurde poseerima minna võis vaid jalanõudeta. Skulptuurid ja nende materjal andsid keskkonnasäästlikuse sõnumi selgelt edasi.
Foto: Karl Arthur Strandberg
Klassikalist maalikunsti esindasid samuti mitmed autorid ning seda jätkus ka festivalialalt väljapoole. Näiteks Orissaare lasteaed sai lõbusad seinakaunistused Maria Evestuselt.
Maria maal oli algselt kavandatud kolmeosalise triptühhonina ning kujutas Eesti loodust kulgemas sujuvalt läbi nelja aastaaja. Maali keskseks elemendiks oli pikki kiiri heitev päike, viitega lasteaia nimetusele, ning lapselikud loomarüüdes tegelased olid inspireeritud lasteaia rühmade nimedest. “Iga loomalaps naudib päikselist päeva looduses omal moel, sellelt õppides, imetledes selle ilu, selles lõõgastudes või sõpradega piknikku pidades,” selgitab maagilise realismi hõngulist loomingut viljelev Maria oma mõtete tagamaid. Päris sellisel kujul kavand siiski teoks ei saanud, kuid põhielemendid võeti üle ja lisati mõned uued detailid. Töö jätkub veel järgmiselgi aastal, mil maalingu põhjal valmib ka hariv infovihik-pildiraamat.
Lisaks Orissaare lasteaiale kaunistati ka kohalik alajaam neoonselt kiirgavate polaarhuntidega (Lex Zooz, pildil)
Foto: Lex Zooz
Huntide kohal kõrguvate virmalistega sarnaselt hiilgasid psühhedeelsed värvid ka festivali alal sees (Jinesh Parekh), sedapuhku erinevatest mereelukatest ja maskidest inspireeritud. Üsna sarnaselt mõjusid öövalguses arvukad dekoratsioonid Liisa Kruusmägilt (pildil).
Liisa sai kutse festivalile teosed luua Taavi Tulevilt, kes oli tal varemgi palunud Vilsandi Trance’I lavale ja publiku sekka vineerile maalitud tegelased teha ning juba teadis tema stiili. Näiteks vineerist haud ja hapukurk olid just Taavi idee. “Ei teagi täpselt, miks, oletan, et need tundusid lihtsalt absurdsed,” selgitab illustraatorina töötav Liisa, kuidas tema joonistused ongi tihti naljakad või veidi totrad. Ta on teinud ka seinamaale, kuid mitte lavakujundusi. “Mulle meeldib näidata oma asju erinevates kohtades, nii et need jõuaks publikuni ja annaks emotsiooni,” lisab ta ilmselge veendumusega, et I Land Soundil sai see soov täidetud.
Foto: Indrek Kasesalu
Muidugi olid festivalil esindatud helimänge toetavad ruumiinstallatsioonid (ML StringArt, EKA moedisaini II kursus), sealhulgas valgusinstallatsioon Kai laval Regina-Mareta Soonseinalt (pildil).
Regina oli kutsutud osalema omakorda Laura Pormeisteri poolt. “Kui muidu olen linoolis kujutanud valguse võnkumist, siis siin tahtsin kasutada reaalselt valgust,” selgitab ta, kuidas jõudis stuudiost hiiglaslike kahemõõtmeliste linoollõigete juurest kolmemõõtmelisse ruumi lageda taeva alla. Tema aineseks said nii ümbritsev keskkond, mida siduda – näiteks kivid, vesi, vetikad – kui ka kõige lakkamatu dialoog. “Pulseerime ühes võnkes läbi heli,” jõuab ta mõtetes sama motiivini, mis on kujutatud I Land Soundi logol ehk kogu festivali helilist ja visuaalset kogemust ühtseks tervikuks siduval elemendil.
Foto: Holden Laine
Helilist ja visuaalset elamust täiendas omakorda sõna otseses mõttes kehaline elamus – performance’id, mida mitmel õhtul etendas Non Grata grupp, kelle õhtust esinemist oodati pingsalt isegi päevases unenäopüüdjate töötoas (KingofCuddles, pildil). “Maskidel on mitmeid funktsioone, üks nendest on kindlasti enda tõelise mina varjamine,” selgitab kunstnik Eric Piper, kes performance’i jaoks parasjagu papist, paberist ja PVA liimist müstiliste olendite päid voolib. Võib vaid loota, et festival tõesti avas kolmandaid silmi ja paljastas tõelisi minasid, nagu soovitas ka üks peakorraldajatest Paap Uspenski I Land Soundi eelõhtul: “Stressis inimesed, võtke hetkeks maskid eest ja leidke end üles!”
Foto: Indrek Kasesalu
Fotod tööprotsessist kunstnikelt
