Toomas Vint “Vabaduse rohelus”

Äsja oma 75. sünnipäeva tähistanud maalikunstnik Toomas Vint ütles “Aktuaalsele kaamerale”, et tema teoste keskmes olevad naised, mets ja pilved on ühe meesterahva jaoks kõige kaunimad asjad maailmas. Kunstniku suvekodu ümbruses toimunud lageraie on andnud ainest äsja valminud, seni viimasele tööle “Üksik puu. Kõik see, mis südant rõõmustas, lakkas ühel hetkel olemast ja see on päris õudne mööda Eestit ringi sõita ja näha igal pool neid õnnetuid raielanke. Aga ma loodan et see üks puu seemendab ja kasvatab uusi noori võsusid, millest sirguvad suured kaunid põlislaaned”.

Vabaduse galeriis on väljas kunstniku viimase aja looming, kust võib leida vihjeid Vindi loomingu alglätteile.

Toomas Vint (1944) tuli Eesti kunsti 1960ndate lõpul ANK-i rühmituse järellainetuses, kuid nii, nagu viiskümmend aastat tagasi, nii on ta ka praegu pigem oma käekirjaga isepäi käija kui rühmituse ideede jagaja ja arendaja. Toomas Vindi rohelisi maastikke, kuhu vahetevahel on pikitud mängivaid lapsi, lahkuvaid naisfiguure, kollase-punase kirjusid poste, torusid, kaableid jne, on püütud tõlgendada küll naivismi, küll sürrealismi, küll metafüüsilise realismi abil, kuid ega päriselt pole need mahtunud ühegi kunstistiili või suunitluse alla. Ka siis, kui kunstnik on ise oma maalides astunud dialoogi teiste kunstnike looduga (Magritte, Simon Starling).
Toomas Vindi maastikke tuleb võtta metafooridena, looduse seisundite kujutistena või isegi visioonidena. Kunstnik ei kopeeri loodust, ka siis, kui maalidel võib ära tunda hooneid või linnagi. Kunstnik maalib oma ideed, mis pole pelgalt tema enda utoopia, vaid pigem tegelikkuse ja väljamõeldise sümbioos. Tema maastikud on erksavärvilised ja juba seetõttu atraktiivsed ja toimivad linnainimestele nii-öelda kadunud paradiisina. Ka siis, kui kunstnik on osutanud neis tegelikkuses toimuvale negatiivsele. Toomas Vint ei ole didaktik ega moralist, ta on ise tunnistanud, et ei tahagi valitud diskursust ammendada ja et tema kunsti puhul on tegemist postmodernse mänguga, kus trumbina käiakse välja vaataja reaalsusejanu, mis lubab igatsuslikku võtta tegelikkusena. Või vähemalt nii on ta tahtnud ennast vaatajale esitleda.
Toomas Vint on ka kirjanik. Meie kirjanduseluski osaleb ta 1970ndatest peale. Ta on pesuehtne linnakirjanik, kes kirjutab iseendast ja oma sõpradest, kunstnikest ja kirjanikest. Kuid jutustamisviisi, detailivaliku, puändiga oskab ta tuua esile just sellele ajale omast, millest ta kirjutab.
“Vabaduse rohelus” on eksponeeritud kahes galeriis: Jaani kirikus on väike tagasivaade – maalivalik 1979-2014 ja Vabaduse galeriis viimase aja looming – kõige varasem maal on 2010. aastast ja viimased on maalitud juba tänavu.
Toomas Vindi viimastes maalides korduvad leitmotiividena mets ja pilved. Mõlemad tunduvad elavat pilditerviku ja veel enam tegelikkuse kulgemise loogikast hoolimata oma elu. Pilved ja mets – kas siis hoolikalt välja maalitud puude kogumi või silmapiiril markeeritud massiivina – on inimreeglitele allumatud elusolendid. Kuid nii, nagu figuuride (sageli on nad kujutatud seljaga või vähemalt on nende nägu kaetud), nii ei edasta autor ka siin hinnangut, vaid inimesest sõltumatut kulgu, mis ei anna mahutada ühegi diskursuse alla.

Näitus “Vabaduse rohelus” laieneb ka kõrval asuva Jaani kiriku galeriisse ning autori enda sõnul on seal epksponeeritud tema kullafond. Teosed on pärit aastatest 1979–2014 ning kunstnikule eriti südamelähedased.

Kunstniku teosed NOAR keskkonnas