Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa. Korduvad mustrid

Mari: Kõik olulised asjad on nähtamatud – kui mõnd neist pisutki nähtavamaks õnnestub teha, siis see ongi kunst. Sisearhitektina on mind eriti paelunud ajaloolised interjöörid. See korraga kahes ajas toimetamine on tekitanud kummalise tajunihke ja õrna võimaluse hetketi kuhugi aegade vahele piiluda. Nüüd uuesti maali poole pöördudes tahaks proovida selles kogemuses edasi kaevata.

Sirja-Liisaga on meil tõesti mingi aastatetagune kummaline äratundmine olnud, ei oskagi lähemalt seletada. Tema „Tühjenevate tähendusväljade“ maalide juures oli mul tunne, nagu need võiks minu maalitud olla. Tema soov eriti pretensioonituid asju teha on mulle seesmiselt vägagi mõistetav, mu puulehtede maalimine meeldib mulle ka sellepärast: vaadata vaikselt iga puulehte eraldi, see võtab nii palju aega ja tähelepanu. Maalidest tuleb tasakesi ikka seda välja, mida sinna sisse on pandud.

Sirja-Liisa: Maal on olend, ta tahab, et oleksid ta lähedal. Mitte ainult vaataja ei pea teda vaadata saama, vaid ka maal peab vaadata saama oma vaatajat. Kunstnik on talle tundide, päevade ja kuude kaupa peale hinganud, teda õrnade pintslitõmmetega elule äratanud. Ta on sündinud armastusest, nagu enamasti ikka sünnitakse.

Olen mõelnud, et maalid on nagu aja akupangad, mis säilitavad endas nende loomisele kulunud töötunnid ja näitusesaalis vaataja ees vabastavad selle aja, nõnda et vaatajal on võimalus kogeda suurt hulka aega ühe hetkega.

Maal on alguses märg, siis niiske. Ta vajab aega, et kuivada. Maal paneb enda järel ootama isegi oma looja. Selles seisneb tema suursugusus. Maalil pole kiiret, ta on väärikas ja enesekindel. Ta paneb su ootama ja see ootus on oluline. Ootus ongi oluline.

Mari on oluline. Ta on täiesti oma, temas on kergust, ilu ja absurdi, ta naerab lahedalt. Tema maalide julge metafüüsika ja (inim)tühjus on liigutanud midagi väga olulist mu sees. Mari loob ideaalmaailmu, korrastatud välju. Tema ruumid ja natüürmordid koosnevad algkujundeist või korrastatud vormidest. See korrastatus meid vist ühendab. Igatsus mingi ideaali järele, mis võib olla hetk enne kaost või kõik hetked kõikide kaoste kohal.