Peeter Langovitsi fotonäitus

“Olen hingelt tänavafotograaf, elujäädvustaja, kes – püüdes osaleda märkamatult vaatlejana kirevas ja kordumatus tänavateatris – otsib hetki, mis väljendaks minu suhet ümbritsevaga,” märgib Peeter Langovits. “Ammune unistus oli külastada Pariisi, suurlinna, millest olin näinud palju suurepäraseid jäädvustusi fotokunstiklassikutelt. Hinges oli soov tunnetada metropoli argirütmi, nautida hetkekski seal valitsevat atmosfääri. Pärast Eesti taasiseseisvumist sattusin Pariisi kahel järjestikusel aastal detsembrikuistel tööreisidel ning töövälisel ajal tutvusin linnaga seal sihitult ringi uidates, jäädvustades kõike, mis meeli erutas. Nii arhitektuuri kui inimesi tänaval, argisituatsioone ja kõige tavalisemaid asju. Kuigi olen ka hiljem Pariisis viibinud, mõjub toona jäädvustatu erilisena – need olid esmaemotsioonid, see oli sõõm vabadusest, mulle võõrast ja lõputuna tunduvast keskkonnast. Osa pildistatust leidis kasutust 1994. aastal Pärnus, mil Prantsuse saatkonna toetusel sai Chaplini keskuses teoks kolme autori ühisnäitus “Pärnu – Pariis”. Koos Mark Soosaare ja Henn Soodlaga pakkusime omi visioone kahest nii erinevast linnast.”

“Lugedes hiljuti Tõnu Õnnepalu raamatut “Pariis”, kus autor kirjeldab muutusi, mis selles linnas 25 aasta jooksul on toimunud, meenusid mulle kaadrid, mida seal umbes samal ajal jäädvustasin. Tundsin, et fotod olid jäänud teenimatult karpidesse riiulile tolmuma. Toona vaid ainueksemplaridena kopeeritud ligi 400 fotot on praeguseks osake lähiajaloost. Idee koostada 2020. aastal retrospektiiv Pariisist sobis hästi täiendama näitusesarja „Tagasivaade”, mida olen viimastel aastatel korraldanud. Enda rõõmuks avastasin näituse komplekteerimisel, et pildipakis praktiliselt puudusid lavastatud ülesvõtted! Neist anonüümsetest argistest kildudest sai kokku kirju fragmentaarium Pariisi paikadest, kuhu lühikese aja jooksul jõudsin. Ma ei tee siin suuri üldistusi ei Pariisist ega prantslastest, pigem pakun näitusega äratundmisrõõmu ja võimalusi märgata aastatega toimunud muutusi, aga ka sedagi, et turistimagnetite kõrval võib leida palju põnevat.”

Peeter Langovits (sünd. 1948, Tallinnas) on töötanud pressifotograafina üle 30 aasta. Aastatel 1987–1995 ETA (Eesti Telegraafiagentuur) fototoimetuse peatoimetajana, 1995–2014 Eesti suurima päevalehe “Postimees” fotoreporterina ja seejärel tänaseni vabakutselise fotograafina. Paljude dokumentaalsete fotonäituste autorina on ta pühendunud eelkõige igapäevaelu jäädvustamisele sooviga fotode kaudu käsitleda meie suhteid kiiresti muutuvas keskkonnas. Langovits esindab nn. subjektiivset dokumentalismi ja põlise linlasena on linn olnud temale inspiratsiooniallikaks. Töö on teda kokku viinud paljude poliitikute, majandus- ja kultuuritegelastega, kellest ka erinevatel fotonäitustel pilte on eksponeeritud. Ta on osalenud alates aastast 1973 enam kui 350 erineval näitusel või konkursil ning korraldanud üle 70 erineva isiknäituse nii kodu- kui välismaal. Tema fotosid on fotoagentuuride Scanpix Baltics, AP jt. vahendusel kasutanud paljud trükised ja väljaanded Eestis ja väljaspool. Sageli on ta olnud ka fotonäituste ettevalmistaja ja fotoürituste korraldaja.

Näitus “Tagasivaade – Pariis 1991, 1992” sai teoks tänu Prantsuse Instituudile Eestis, Juhan Kuusi Dokfoto Keskusele ning Digifoto OÜ-le.