Maria Valdma. Mälupalee

Erinevalt kujutavast kunstist ei ole ehetel luksust olla kohaspetsiifilised, vaid need peavad suhestuma kõiksuguste rõivaste, isiksuste ja interjööridega. Aga kunstnik on ikka kunstnik ning inspiratsioon, aines ja tööprotsess on sageli sügavalt isiklikud. Valdma ehteid ilmestab just see isikliku ja üldise vastuolu: soov ühtaegu mäletada ja endale hoida ja unustada ning lahti lasta.

„Ehete eksponeerimisega näituseruumis kaasneb alati teatav vastuolu. Eelkõige seetõttu, et ehe ei kuulu seinale või vitriini, vaid on mõeldud kandmiseks. Nii näemegi kaasaegsete autoriehete näitustel enamasti spetsiaalselt uue kollektsiooni esitlemiseks lahendatud ruume. Eks näitusesaal olegi parimal juhul eriline ruum erilistele objektidele, autoriehetele isegi esimese kandja või asenduskeha eest,“ kommenteerib näituse kuraator Siim Preiman.

Maria Valdma uute ehete esimene kandja on nime saanud mäletamise meetodilt, mis seisneb kujutiste mõttes paigutamises endale hästi tuntud paika. See antiikaja võte on väga tõhus ja selle kasutamine laialdaselt levinud. Iga mälupalee on muidugi läbinisti isiklik, sobides seepärast ideaalselt Valdma näituse pealkirjaks. Linnagaleriisse astudes on meil ainulaadne võimalus ringi uudistada tema palees, kus autor on iga objekti hoolikalt vorminud ja paigale asetanud.

Näitusele on helikujunduse loonud Helena Tulve, kelle muusika kasvab välja lihtsatest algimpulssidest, olles mõjutatud looduslikest mustritest ja eluenergia ühtsusest. Tal on ilmunud kolm autoriplaati “Sula” (Eesti Raadio, 2005), “Lijnen” (ECM, 2008) ning “Arboles Iloran por Iluvia” (ECM, 2014).