Kui ütled, et kuulume valgusesse, kuulume äikesesse

Praeguses kliimakaoses on tekkinud häiriv tunne, et see, mida me looduseks nimetame ja mida varasemalt püsiva, rahuliku ja seaduspärasusi järgivana kujutati, on muutunud nii ettearvamatuks, et sellest lähtuv turvaline kodutunne on haihtunud. Selle nähtusega kaasnev emotsionaalset seisundit nimetatakse „solastalgiaks”, halastamatute keskkonnamuutuste tõttu tuntava jõuetuse tekitatud koduigatsuseks.[1]

Lähikümnenditel on valdavalt soovitud end füüsilistest paikadest lahti siduda ja globaliseeruvasse maailma kuuluda, kliimakriis on aga konkreetsesse paika kuulumise idee jälle aktuaalseks muutnud. Seda võib näha taastekkinud huvist planeedi eest hoolitsemise vastu, kuid samast ideest tõukuvad ka paljud karmid poliitilised otsused, mis manifesteerivad õigust kuuluda ning mida jõustavad eelkõige piirireeglite karmistajad ja rahvusriigi kinnise pelgupaigana käsitlejad.[2] Käesolev näitus vaatlebki keerukaid olukordi, kus ideed kuulumisest seisavad vastakuti omandiõiguse põhjal enesele võetud vabadustega. Erinevalt kuulumise ideest ei kaasne maaomandiga enamasti kohustust selle eest hoolt kanda. Selline suhtumine on erinevates paigus ja kogukondades nüüdseks nii laialdaselt levinud, et maad ja inimesi kurnavat tegevust peetakse normaalseks, sealjuures on aga rassi-, soo- ja klassipõhised eraldusjooned kindlalt paigas.

Näituse pealkiri on laenatud 1985. aastal välja tulnud Pat Benatari poplaulu „We belong” („Me kuulume”) sõnadest. Paar kuud pärast seda, kui „We Belong” jõudis läänemaailma popiedetabelite tippu, kuulutas Mihhail Gorbatšov välja perestroika. Siis hakkasid eestlased avalikult Nõukogude Liitu kuulumise vastu protestima ning 1987. aastal tipnenud fosforiidikaevanduste vastasest keskkonnateadlikust liikumisest sai olulise tõuke ka Eesti iseseisvusliikumine. 20. sajandil alguses tekkinud idee eestlastest kui metsarahvast on oluline tänase päevani. Eesti kontekst lisab rahvusluse ja keskkonna eest hoolitsemise seotuse mõistmisele veel ühe kihi, samas kui mälestus külma sõja aegsest maailma blokkideks jagunemisest tõstatab küsimuse empaatia piiridest tulevikus.

Heidi Ballet on Belgia päritolu Berliinis elav ja töötav Hiina uuringute taustaga kuraator. Oma kuraatoripraktikas tegeleb ta ookeanide kui eripäraste territooriumite uurimisega. 2018. aastal oli ta Belgia rannikul toimuva Beauforti triennaali kuraator. 2017. aastal oli Ballet koos Milena Hoegsbergiga Põhja-Norras toimunud kohaspetsiifilise Lofoteni biennaali (LIAF) pealkirjaga „I Taste the Future“ kaaskuraator, mille keskmes olid uued ökoloogiad. 2016. aastal kureeris ta näituseseeria „Our Ocean, Your Horizon“ Pariisis asuva Jeu de Paume’i Satellite’i programmi ja Bordeaux’s asuva CAPC muuseumi jaoks. Aastatel 2012–2015 töötas Ballet Taipei biennaali (2012) kuraatoriassistendina ning Berliinis Haus der Kulturen der Weltis (2013–2015). Enne Berliini kolimist oli ta aastatel 2008–2012 Jan Moti galerii juhataja. Ta on kirjutanud ajakirjadesse Mousse Magazine, Randian ja Art Papers.

Näitus avab Tallinna Fotokuu 2019 kaasaegse kunsti biennaali.