Heikki Leis. AVIVA

Elu nimel lunite,
Moene minimaal-aam.
Inimene, ometi
nulle minule.
– Ilmar Laaban

Surm on transformatsioon, nagu ka sünd. Suured sündmused, mis lükkavad osuti taas algusse. Kas sul on mõnikord tunne, et sa oled mõnd sündmust juba kogenud? Rahu, see on vaid sellepärast, et sa oledki. Tegelikult. Juba enne. Või oli see pärast.
Selleks, et midagi õppida, peab meie eelmine mina ajama valuliselt maha väärkogemuste ussinaha, et tulevasele minale teele head nõu kaasa panna. Ei tasu aga tagasi lükata seda tunnet, kui vahel lihtsalt tead. Kindla peale ette. Juba seda, mis pole veel toimunud. Su sisetunne ei peta. Tegelikult saab minna ka sinna.

“Aviva” on eluring oma kõigis avaldumisvormides. Aviva kui palindroom; sõna, mis liigub mõlemas suunas. A viva kui “surnuist üles” ladina keeles; surnuist üles, elusa suunas, teises suunas.
Hoolimata staatilisest olekust, ei ole “Aviva” ring olemuselt vaikelu – natüürmort, nature morte, ehk surnud loodus. Pealtnäha vaikivad pildid püüdlevad elu poole, valgusesse. Hetk tardub ja ajast saab vaid üleliigne konstruktsioon, mille kammitsaid me enam ei vaja.

Sa võid siseneda, kust soovid; minna ükskõik, kummas suunas.