Erik Juhansson Ääretagused paigad

Erik Johansson on öelnud, et isegi kui maailmad, mida ta loob, on tihti võimatud, siis soovib ta tekitada tunde, et need võivad ikkagi eksisteerida. Fotograaf alustab iga projekti joonise visandamisega, misjärel valmistab ta vajalikud dekoratsioonid ja leiab sobiva võttepaiga. Seejärel pildistab kunstnik kõik fotol olevad detailid üles ning digikollaažina muutuvad jutustused piltideks.

Johanssoni looming on tulvil optilisi illusioone, mis juhivad vaataja jäneseurust maailma, kus eespool tähendab tagumist ning millegi haaramiseks ei saa aru, kui palju tuleb ettepoole kallutada. “Need on minu lood maailmadest, mis ühtaegu eksisteerivad ja ei eksisteeri. Need on pildile püütud hetked reaalsetest sündmustest, näitamaks vaatajale, mis tunne on neis viibida. See on lähivaade minu reaalsusele,” selgitab fotograaf oma loomemaailma.

“Erik Johanssoni võlumaailm mängib vaataja meeltega. Fotod näitusesaalis viivad külastajad muinasjutulisse paika, kus on kõik võimalik. Ometi võib juhtuda, et piltide algne tähendus muutub, kui neid pikemalt silmitsema jääda. Kunstnik põimib kaasaegse ühiskonna võlusid ja valusid fantaasiarohketesse detailidesse – ilmvõimatuna näivad stseenid paistavad aga realistlikena,” kirjeldab näituse olemust Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht. “Pildivõlurina kasutab Johansson visuaalset keelt, mis kõnetab nii noori kui vanu ja pakub samas erinevaid võimalusi nähtu tõlgendamiseks. Nii nagu väljapaneku pealkiri ka lubab, näitus viib külastajad sõna otseses mõttes ääretagustesse paikadesse,” jätkab Loorents.