Enn Põldroosi isikunäitus „Vahemõtted“.

Enn Põldroosi looming kõnetab neid, keda paeluvad inimeseks olemise küsimused – tema eksistentsiaalne looming paneb vaatama sügavale enda sisse.

Riigikogu aseesimehe Enn Eesmaa hinnangul on näitus pärl Toompea lossi näituste hulgas. „Põldroosi emotsioonidest rikas meisterlik looming on alati paelunud oma sügava sisuga. On täiesti mõistetav, miks kunstikriitikud toovad tema loomingust läbi aegade esile, et see pole pea kunagi kandnud otseselt ideoloogilist, vaid pigem sügavat ja inimlikku sõnumit,“ ütles Eesmaa.

Enn Põldroos on üks Eesti kunstnikest, keda hinnatakse kui elavat klassikut. Ta on alates 1950. aastatest osalenud aktiivselt siinses kultuurielus, nii maalikunstniku, teoreetiku, kirjutaja kui ka kunstielu korraldajana. Põldroos on loonud sadu maale ja monumentaalteoseid ja alates 2000. aastatest tegeleb aktiivselt lisaks maalikunstile ka digigraafikaga. Temaatiliselt on Põldroos puudutanud nii sotsrealismi, rahvusromantismi kui ka sürrealismi, kuid kõige südamelähedasem on talle alati olnud viimane. Tema teosed pole pea kunagi kandnud otseselt ideoloogilist, vaid pigem sügavat ja inimlikku sõnumit.

Pühadus ja tulutu rabelemine

Näitusel on Põldroosi sõnul kaks teemat. “Üks on pühaduse teema, inimese jõudmine suuremate väärtuste juurde, osaliselt seotud ka piiblimotiividega, millega ma olen viimasel ajal palju tegelenud, aga teine teema, mis sellele vastandub, on mingisugune inimlik rabelemine, mis ei vii kuhugi,” selgitas ta ja mainis, et on püüdnud kunsti teha nii, kuidas välja tuleb. “Olen üritanud vältida kinnistumist ühte stiili.”

Kunstnik räägib Olev Kenkile antud intervjuus näitusest, elust ja poliitikast. Põldroosi intervjuust jääb kõlama lootus, et “inimlik rumalus ei pääseks võidule!”. Teos “Rünnak kaardimajale” on hea näide, kus inimeste mass jõuliselt ja aktiivselt tahavad lammutada, rünnata aga mida? Kaardimaja! Tühja-tähjaga rabelemine, tohutu mäss ja mille vastu?

Kunstnik kinnitas, et viimasel ajal teeb ta kunsti põhiliselt ekraanide ees, sest jõudu hakkab vähemaks jääma. “Tegelikult ma olingi otsustanud, et aitab näituste tegemiseks, neid on küll tehtud, aga vaevalt ma olin selle otsuste teinud, kui Toompealt pakuti mulle seda võimalust,” sõnas ta ja lisas, et sellele ei saanud ta kuidagi ära öelda. Põldroos oli üks Rahvarinde asutajaliikmetest ja osales aktiivselt poliitikas aastatel 1988–1991 ning kuulus Ülemnõukokku. Põldroos oli 1991. aasta 20. augustil üks Eesti iseseisvuse taastamise poolt hääletanutest. Sel perioodil kunstnik peaaegu elas selles maja, näitus aitabki panna punkti punkti sellele ajale.

Enn Põldroos õppis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis maalikunsti ja oli seejärel õppejõud Tallinna Pedagoogilises Instituudis, hiljem ka ERKI-s ning ka EKA-s. Aastatel 1985–1989 ja 1995–1998 oli ta Eesti Kunstnike Liidu esimees ja president. Alates 1998. aastast tegutsev Põldroos vabakutselise kunstnikuna. Kirjanikuna sai Põldroos avalikkuses tuntuks 2000. aastatel, 2002. aastal võitis ta romaaniga „Joonik kivi” Eesti romaanivõistlustel III koha preemia.

Allikad:

https://www.riigikogu.ee/pressiteated/muu-pressiteade-et/toompea-lossis-enn-poldroosi-isikunaitus/ 

https://kultuur.err.ee/906382/enn-poldroos-olen-puudnud-kunsti-teha-nii-kuidas-valja-tuleb