Anders Petersen ”Lehmitzi värvid”

Café Lehmitz asus samal tänaval mitmekümne ööpäev läbi avatud bordelliga ja paigas, mis ei maganud mitte kunagi. See kant oli ristteeks väga erineva loomuga inimsaatustele, kellelt laiem ühiskond keeras pilgu eemale: madrused, sadamatöölised, kohalikud elanikud, prostituudid, noored rändurid või vanurid, kes taaselustasid oma noorust. See oli koht, kus kõik olenemata oma valikutest või taustast said tunda end ühena. Toona 23-aastane tulevane fotograaf leidis just seal selle “päris” õhkkonna, mida ta oli ihalenud.

Lisaks fotodele eksponeeritakse näitusel ka kontaktkoopiaid, mis avavad noore Andersi värvilise kaamerataguse ja loomingulised mõtisklused. 1978. aastal avaldatud raamat legendaarsest fotoseeriast Café Lehmitz tõstis esile ühiskonna kõige haavatavamad liikmed, keda oli kujutatud hellalt, tundlikult ja hoolikusega. See muutis portreed universaalselt äratuntavaks ja ajatuks.

Kaamerasilm muudab nähtavaks Anders Peterseni pilgu. Ta vaatab kaasinimesi tundliku uudishimuga ning püüab oma objektiiviga hetki, mis tekivad ja haihtuvad sekundtiega – hetki, mis tõestavad, et oleme kõik üksteisega seotud. Tema fotodele püütud momendid kujutavad inimestevahelist sidet, mida me ei pruugi suuta mõistuslikult seletada, kuid mida ometi ära tunneme, nähes seda fotopaberile püütuna. Minu jaoks polnud esmatähtis olla fotograaf, otsisin alati eelkõige inimlikku sidet. Kaamera oli selleks lihtsalt minu vahend,” räägib Petersen oma pildistamisfilosoofia kohta. Sellest vaatest on legendaarne fotoseeria Café Lehmitz, mida eksponeeritakse nüüd Fotografiskas “Lehmitzi värvide” all, tänapäevalgi sama aktuaalne kui 1960. aastate lõpul, mil need pildid tehti.