Alena Shminke ja Mike Rossi “Dialoogid”

Muusikast ja fotokunstiteraapiast inspireeritud “Dialoogid” on kui visuaalkunsti jam session, millest lõpptulemusena koorub välja vastastikku peegelduv portree kunstnikest ja nende seisundeist. Shminke idee oli uurida fotograafiat väljaspool individuaalsust – kuidas üksikindiviidid fotosid tõlgendavad, kui astuda fotograafilisse dialoogi samal põhimõttel, nagu teevad seda muusikud ühiselt improviseerides. Leides mõttega haakuva kaaskunstniku Mike Rossi, läks käima ootamatusi pakkuv pildiline kahekõne, mis kujunes intrigeerivaks oma intiimsuses ja mitmekihilisuses. Vastastikku tuhandete miilide kauguselt oma seisundeist teisele fotograafilisi kujutisi lähetades, avanes kummastki omapärane koondportree, mis sobib Fotomuuseumi teema-aastat vürtsitama klassikalisest portreefotost eristuvast vaatenurgast.

Shminke: “Nüüd, kui vaatan pilte, saan aru, et siin ei ole minu ega Mike´i pilte. See on tervik ja fotod ei ela omaette, aga räägivad omavahel. See on minu jaoks tõeliselt erakordne kogemus. Seda projekti tegid inimesed, kellel on erinevad vaated, erinevad tehnikad, kes on eri riikidest, erinevatest kultuuridest, vanusest ja soost.”
Ross: “Nüüd, kui dialoog on lõpule jõudnud, saan aru, et inimesed on kõikjal ühesugused. Neil on samad lootused ja hirmud ning nad üritavad end ühel või teisel viisil väljendada.”

Shminke algatatud “Dialoogid” olid üheks tõukeks ka Fotomuuseumi eriolukorra-aegse suurprojekti “Isolatsioonidialoogid” sündimisele.

Uus näitus jääb Fotomuuseumisse üles 13. septembrini 2020.

Alena Shminke on Venemaalt pärit psühholoog ja fotograaf, kes elab ja töötab Eestis. Fotokunstnikuna keskendub ta natüürmordile, autoportreele ja arhitektuurile. Lõpetanud Moskva Riikliku Meditsiini- ja Stomatoloogiaülikooli (2013), Tallinna Polütehnikumi (2019). Osalenud tudengite fotograafianäitustel Tallinna Polütehnikumis (2017, 2019) ja Fotomuuseumis (2018). Käsitleb fotograafiat kui mäluprotsessi, suhtlemisviisi ning psühhoteraapia vormi.

Mike Ross hakkas pildistama 5-aastase lapsena kaameraga, mille kinkis talle isa, noorukina fotografeeris ta kompaktkaameraga. Pärast seda tekkis tal fotograafias 25aastane paus, kuna sattus alkoholismi küüsi. Pärast rehabilitatsiooni hakkas ta taas pildistama ja juba digikaameraga, mis pakkus talle rõõmu. Ta lõpetas disainikursused kolledžis, õppis fototöötlust ja tema huvi fotokunsti vastu süvenes. Fotograafiast sai Rossi jaoks uus kinnisidee, millel oli tema jaoks tervendav mõju. Siit ilmneb fotograafia kui teraapiavormi võimalus. “See aitab mind pudelist eemale hoida. Seda vastan kõigile, kes küsivad, miks pildistan hobuse nina või midagi sellist.”