Adamson-Eric. Modernism ja mitmekülgsus

Adamson-Eric (1902‒1968) on üks eesti säravamaid modernistlikke kunstnikke. Ta oli andekas ja erakordselt mitmekülgne looja, kes kujunes legendiks juba oma eluajal. Adamson-Eric kuulub nende väheste kunstnike hulka, kes oli võrdselt tugev nii maalikunstis kui ka peaaegu kõigil tarbekunsti- ja disainialadel. 1920. ja 1930. aastatel oli Adamson-Eric Eesti kunstielus üks suuremaid kosmopoliite, olles palju reisinud ning elanud ja töötanud mitmel pool Euroopas. Ta oli ka aktiivne ja julge kaasarääkija Eesti kultuurielus ning sädelev seltskonnainimene, samuti kunstipoliitik ja kunstielu korraldaja, sõjajärgsel perioodil ka väga hinnatud ja mitut põlvkonda mõjutanud kunstiõppejõud.

Adamson-Ericu rikkalikus loomingus peegeldub ilmekalt Eesti maali- ja tarbekunsti areng rohkem kui nelja aastakümne jooksul. Uus püsiekspositsioon toob välja kunstniku mitmekülgsuse nii tundliku maalija kui ka silmapaistva tarbekunstnikuna, rõhutades tema ideeküllust ja dünaamilist liikumist kunsti eri valdkondades.

Adamson-Ericu maaliloomingut iseloomustab tundlik värvimeel, maitsepeenus ja elegantne vaimukus. Kunstniku esteetilisi tõekspidamisi ja maalijakäekirja kujunemist mõjutas oluliselt prantsuse maalikultuur. Ajastuomased stiilisuunad said tema maalides isikupärase tõlgenduse. 1920. aastatel suhestus noor kunstnik väga mänguliselt nii sürrealismi kui ka kubismiga. Põhjalikumalt süüvis ta uusasjalikku plastilisse materjali- ja vormikäsitlusse. 1930. aastate teisel poolel muutus kunstniku käekiri maalilisemaks ja koloriit helgelt säravaks. Teda paelus üha rohkem vabaõhumaal, valgus ja värv ning hetkemeeleolude tabamine. Adamson-Eric on Eesti kunstiloos temale eriomase kerge, pildipinnal justkui tantsiskleva pintslitööga üks silmapaistvamaid hilisimpressioniste.

1960. aastatel, juba vasaku käega töötades, jätkas ta 1930. aastate teisel poolel väljakujunenud realistlikus maalilaadis, pöördudes ühtlasi suure otsingukirega abstraktse kunstikeele võimaluste suunas. Köitvaim osa tema selle perioodi maaliloomingus on hästi läbikomponeeritud abstraktsed teosed. Ta võttis kasutusele ka täiesti uue valdkonna, maalides väikestele keraamilistele plaatidele glasuurvärvidega ligi tuhatkond teost, mille puhul ta rakendas võluvalt oma mängulist fantaasiat ja kompositsiooniloomishuvi.

Adamson-Eric oli suurepärane maalija ja kolorist, kuid eesti kunsti arengus on tema tarbekunstil isegi tähendusrikkam positsioon. Adamson-Ericust võib rääkida kui uuenduslikust teerajajast, kes oma mõtteviisi, värske lähenemise ja isikupärase kujundiloomega avas uusi arengusuundi eesti keraamika, portselanimaali, nahk- ja metallehistöö ning tekstiili alal. Tema disainerikäekirja iseloomustab hea materjalitunnetus, julged värvilahendused ja dünaamiline dekoor. Ta asendas teadlikult klassikalise sümmeetria asümmeetriliste pinnarütmidega. Tema kavandatud nõtke joonega kujundid tõid eesti tarbekunsti fantaasiaküllase elurõõmu. Kunstnik tõlgendas julgelt nii loodust kui ka etnograafilisi motiive, kasutas abstraktseid geomeetrilisi kujundeid ja stiliseeritud, sageli primitivistliku joonega figuure. Adamson-Ericu modernistlikud taotlused realiseerusidki kõige silmapaistvamalt just tarbekunstis.

Kuraator: Kersti Koll
Töögrupp: Karin Vicente, Annika Teras
Kujundaja: Tiit Jürna

Kollaaž Adamson-Ericu teostest: Käevõru. 1964‒1968; Autoportree (Karjane). 1931; Keraamilised nõud. 1960. aastad; Hispaania maastik arbuusiga. 1931. Kõik teosed: Eesti Kunstimuuseum