“Ühel oma järjekordsel hommikutreeningul mööda Emajõe kallast torkasid mitmes kohas silma kastemärja ja lõhnava muru sisse visatud tühjad pudelid, autokummid ja kilekotid. Mind oleks nagu solvatud. Mind masendas mõte ja kujutluspilt ka ülemaailmsest hoolimatusest jumaliku looduse vastu.
Tagasiteel, kui plaanisin ka veel ujuma minna, nägin kalda ääres vees surnud, sinakaks tõmbunud kõhtudega selili loksuvaid konni. Veeretasin nad kepikesega suurtele rohelistele lehtedele ja asetasin südamevaluga kõrgete kõrkjate vahele. Nüüd tõusis mul viha paadunud inimeste vastu. Olin ju varemgi leidnud kallastel, kus siblivad pardid ja nende pojakesed, mahajäetud kalaõnge jõhvisid, suitsukonisid ja muud rämpsu. Võimalusel olen need sealt muidugi ära koristanud ja prügikasti visanud.
Kurbuses viskusin ülepea vette ja ujusin nii kaua kui tundsin, et võin need paadunud inimesed oma meeltest vabastada, küll karma ise toimetab. Oskaksid nad sellest vaid järeldust teha!
Vee energeetika, kui saada läbi armastuse temaga üheks, hingata temas kindla rütmiga, ja liikuda edasi sujuvate tõmmetega, võib see pinnale tuua alateadvusse jäänud mustad laigud, need imekombel tühistada ja asendada rahulolu või õnnetundega. Raske must-valge maailmapilt saab võtta pooltoone, sa võid uusi lahendusi leida või midagi uut luua. Nii ka sel päeval. Elanud läbi erinevaid meeleseisundeid ja ammutanud energiat, otsustasin kajastada seda oma loomingus. Koju jõudes soovisin maalimiseks taustamuusikat. Leidsin fonoteegist Tõnu Kõrvitsa “Lageda laulud”. Tema võimas, helilooming kujustas mulle motiivi, rütmid ja toonid ning ma sulandusin temaga ühisesse mustrisse.
Et maali saamislugu veelgi põhjalikumalt ilmestada, soovitab Eve Luik vaatamiseks ja kuulamiseks ERR / ETV saadet Tõnu Kõrvitsast, kus eriti tasub tähelepanu pöörata Kõrvitsa arutelule tööprotsessi kohta (minutid 34:08-58:07).
Kunst on julge katse suunata elu õigele rajale.
Üksnes kunst võib meid tegelikuse alandava ohu eest kaitsta.
Oscar Wilde
