Aktiivne kunstimaastikul tegutsemine tähendab igapäevast tööd, mis ei kesta kellast kellani, hõlmab pikki tööpäevi ning välisreise ja üsna kaootilist päevakava. Kuigi eeldatakse, et kunstimaastik suhtub ümbritsevasse maailma vabameelsemalt, siis nii see kahjuks ei ole – igas valdkonnas tegutsevad inimesed ja inimesed on ikka ühesugused.
Emaduse ja karjääri vahel žongleerimine on valdkonnast hoolimata võitlus, kuid kunstimaastikul näib see kombinatsioon olema tavapärasest veelgi problemaatilisem.
Väljaandes „The Guardian“ ilmus 2020. aasta lõpus Hettie Judah’ artikkel “Emadus on kunstimaailmas tabu”[i], mis põhines ligi 50 naiskunstnikuga tehtud intervjuul emaduse mõjust nende loomingule. Emadus ei olnud teema, millest kunstnikud varem oleks rääkinud, paljud tundsid, et peavad oma identiteedis neid kahte poolt lahus hoidma, justkui tegutseksid nad kusagil radari all. Näiteks sõnas kunstnik Anna Perach:”Minu kogemus on, et emadust peetakse kunstimaailmas pisut tabuks. Seda nähakse nagu kunstnik oleks ennast maha müünud või hakanud kodanlaseks.”
On mitmeid põhjuseid, miks me ei näe kaasaegses kunstis (ja ka ühiskonnas laiemalt) teadlikku ja vahetut emaduse kujutamist. Pigem kiputakse emadust idealiseerima ning tegelikkus on sellest tihtipeale kaugel. Samuti on küsimus lihtsalt ka saadaolevas ajas: esimesed kuud pärast lapse sündi kulub toitmise, mähkmete vahetamise, rahustamise tähe all. Võib leida lühikesi perioode, kui saab lapse uinaku kõrvalt töötada, kuid peamiseks koormaks on ikkagi mentaalne väsimus. Laps nõuab jäägitut tähelepanu ning tihtipeale ei saadagi aru, et just see osa on lapsevanemaks olemise juures kõige väsitavam. Lisaks puhtpraktilised aspektid, kui aeganõudva õlimaali asemel peab kunstnik oma elutempo juures otsustama mõne kiirema väljendusmeediumi kasuks.
Pärnu kunstinädala vabaõhu väljapaneku seinte püstitus 2022. aastal.
Mõned galeriid aitavad kunstnikke näituse paigaldamisel lastehoiuga, kuid need on vähemuses. Üldiselt eeldatakse, et kunstnikust ema on iseseisev ja vastutulelik on just tema, mitte institutsioon. Ka kunstiresidentuuri on koos väikelapsega leida üsna võimatu. “On häid kunstnikke, kellel on lapsed. Muidugi on. Neid kutsutakse meesteks,” iroonitseb Tracey Emin.
Alates 2015. aastast on Freelandsi fond kogunud andmeid naiste esindatuse kohta briti kunstimaastikul. Akadeemik Kate McMillan’i koostatud raporti[ii] andmetel ilmneb kõige teravam lahknevus nais- ja meeskunstnike vahel pärast ülikooli lõpetamist ja enne tunnustuse saavutamist. Uuringud näitavad, et miski mõjutab just 30ndates eluaastates naiskunstnike karjääri. Mängus on alati mitmeid tegureid, kuid kui Judah 2020. aastal koos McMillan’iga andmeid võrdles, jõudsid nad järeldusele, et tasuks uurida üht muutujat, mida sarnastes uuringutes üle maailma pole arvesse ei ole võetud – emadust.
Emadus kui takistus
Teine suurem probleem on eelarvamused ning loovuse ja argisuse vastandumine, mida iseloomustab hästi kirjanik Cyril Connolly kuulus tsitaat: “Hea kunsti jaoks pole süngemat vaenlast kui vanker esikus”.
Suurbritannia ja USA kunstikoolide küsitlusest[iii] selgus, et tudengitel soovitati vältida mitte üksnes emaduse teemat oma loomingus, vaid ka ise emaks saamist: mõlemat peeti tõsiseks karjääri takistuseks. Valik esitatakse sageli binaarsena: kunst või lapsed. Eestis selliseid küsitlusi läbi viidud ei ole, kuid olen kindel, et suhtumine on üsna sarnane.
Tänapäeva ühiskonnas, kus aktuaalsed on kväärindus ja LGBTQI+ kogukonna probleemide mõistmine ning mitmed muuseumid ja galeriid on käesolevat aastat omakeskis lausa queer- aastaks nimetanud, tundub, et emaduse valinud naised on justkui põlu all. Kunstimaastikul emadusest ei räägita, justkui oldaks selles rollis ennast maha müüdud. Emadusega peaks tegelema kui mingi kõrvalnähuga ning sealjuures iseseisvalt hakkama saama. Jumala eest, kui need jõnglased karjuvad kusagil või nad kaasa võetakse – see teeb tüli. Ka mina kahe lapse emana mõtlen nii.
Samas üksikemana olen väga palju tööd teinud koos nendega: installeerinud näituseid, teinud seinamaalinguid, osalenud avamistel, käinud filosoofialoengutes jne. Mõistan, et naise roll on meie arusaamadesse nii sügavalt juurdunud, et neist välja murda ongi keeruline.
Naiste keerulised rollid
Maailma mõneks aastaks pea halvanud pandeemia tõi samuti eredalt esile, et peamise löögi perekondliku heaolu tagamisel saavad naised. Nende õlgadele langes topeltkoormus – lisaks tööelu ja kodu korrashoiule vastutasid enamjaolt naised ka laste hariduse ja sporditegevuse eest.
Ma arvan, et ma pole ainuke ema, kes koolis või laste arenguvestlusel on tundnud, kui erinevalt räägitakse lapsevanemaga vastavalt sellele, kas tegu on isa või emaga. Kui on probleem, vaadatakse otsa emale ning kui saab kiita, siis loomulikult isa. Ka hääletoon, mis võib teinekord emaga olla pisut karm ja üleolev, on meesterahvaga suheldes pigem soe. Üleüldiselt on ühiskonnas levinud arusaam, et kodused probleemid on naise pärusmaa. Kuigi naine käib võrdväärselt mehega tööl, on kodused tööülesanded ning kodu koristamine pigem tema õlul. Siinkohal need mehed, kes on erandid, ärge solvuge – me naistena oleme ka ise selle positsiooni võtnud koheldes nii mehi kui teisi naisi sellest lähtuvalt.
Jüri Arraku näituse installatsioon 2022.aastal
Arvestades, et 2021. aasta rahvaloenduse[iv] järgi on Eestis vanuses 25–64 märkimisväärselt rohkem kõrgharidusega naisi (52,7% naistest ja 33,7% meestest) ning tihtipeale tegutsevad haridussüsteemis just naistöötajad, tekib küsimus, miks me ühiskonnana kultiveerime sellist arhailist suhtumist ja kuidas sellest välja murda?
Selle aasta Riigi teaduspreemia laureaat, nelja lapse ema Tuul Sepp toob Postimehe intervjuus[v] esile, kuidas tema ema ohverdas oma teaduskarjääri abikaasa ja laste nimel, aga Tuul ise seda enam ei tee, ning räägib traditsiooniliste peremudelite muutumisest. “See on ikkagi väga uus nähtus, majanduslikult toimetulemiseks ja oma laste üleskasvatamiseks tegelikult ei olegi enam abikaasat vaja. Enam ei toimi nii, et mees on lihtsalt ressursside koju tooja, kes tuleb jahilt, põder seljas. Või suur rahakott seljas. See võib tõesti väga suuri muudatusi tekitada, eeskätt just abieludünaamikas.”
Teised valikud
Teisest küljest, kui naine läheneb neljakümnele ning tal ei ole veel peret, vaatavad lähikondlased murelikult otsa – millest kõigest sa ilma jääd? – mõistmata, et igaühe elutee on väga erinev ning kõik pole perekonna jaoks loodud. Mulle tundub, et naisena lasub meil ühiskonna ees mitmeid eeldatavaid kohustusi – esiteks, et sa jätkad sugu ning seejärel kasvatad lapsevanemana oma järglase heaks kodanikuks. Seetõttu arvatakse tihtipeale, et kõigil on õigus sõna sekka öelda selle kohta, kuidas sa peaksid elama. Kas naise keha ja olemine kuulub talle alles pärast menopausi, eeldusel, et tal ei ole lapsi?
Loodetavasti toob kväärinduse aasta, mis peaks pühitsema vabameelsust ning õigust elada oma elu oma soovide järgi, vabameelsemaid vaatenurki ka emaduse ja perekonna valdkonda üldisemalt. Viimase all pean silmas erinevaid kooseksisteerimise mudeleid, mitte vaid traditsioonilist peremudelit.
LGBTQI+ kogukonna puhul aktsepteeritakse kordades rohkemaid koosolemise võimalusi, sest nad on valjuhäälselt seda nõudnud. Kas peab olema piisavalt äärmuslik, et ühiskond lööks käega ning alles siis jääks vabadus elada nii, nagu soovid?
Emaduse temaatikaga tegeledes jääb kartus, et sind tembeldatakse marurahvuslaseks või traditsiooniliste kristlike peremudelite eestkõnelejaks, kuid tegelikult me ju ei räägi sellest, vaid naiseks olemise ühest aspektist ning erinevatest võimalustest, kuidas elada. Julgus katsetada ja eeldab kõigepealt diskussiooni ning nende võimaluste markeerimist. Juba ammu ei tähenda perekond ühe katuse all elavaid sugulasi, vaid laiendatud mõistet ka nendest inimestest, keda sa pead enda lähedasteks, olenemata koosolemise vormist.
Viidatud allikad:
[i] Judah, Hettie. “’Motherhood is taboo in the art world – it’s as if we’ve sold out’: female artists on the impact of having kids.” The Guardian, 2 December 2020, https://www.theguardian.com/artanddesign/2020/dec/02/motherhood-taboo-art-world-sold-out-bourgeoisie.
[ii] “Representation of Women Artists in the UK.” Freelands Foundation, https://freelandsfoundation.co.uk/research-and-publications/women-artists-report.
[iii] Judah, Hettie, and Lynne Tillman. “Hettie Judah on the Place of Motherhood in the Art World.” Frieze, 27 September 2022, https://www.frieze.com/article/hettie-judah-motherhood-art.
[iv] “Haridus | Statistikaamet.” Rahvaloendus.ee, https://rahvaloendus.ee/et/tulemused/haridus.
[v]“Nädala persoon Tuul: üritan lõhkuda eituse müüri.” Postimees, 17 February 2023, https://www.postimees.ee/7715184/nadala-persoon-tuul-uritan-lohkuda-eituse-muuri.
