Väljapanek koosneb installatsioonidest, filmidest, fotodest, arhiivimaterjalidest ja performance’itest ning vaatleb koloniaalajastu botaanilist kunsti ja selle ühiskondlik-poliitilist mõju nii minevikus kui tänapäeval. Projekti kunstilise konsultandi Sadiah Boonstraga koostöös loovad kunstnikud, kuraator ja projekti loominguline tiim installatiivse keskkonna, mille keskmes on Normani filmitriloogia ja Razavi performatiivne ruumisekkumine.
Nagu öeldud, on väljapaneku aluseks Tartus sündinud, Peterburis kunsti õppinud ning aastatel 1899–1920 koos abikaasa Andres Saaliga Jaava saarel viibinud Emilie Rosalie Saali elulugu ja tema tegevus troopiliste taimede maalijana mõtestades enesemääramisõiguse, koloniaalkogemuse, uuskolonialistlike mehhanismide, botaanika, teaduse ja kunsti teemasid.
Emilie Saal ja Andres Saal oma Java häärberi rõdul. 1910. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum
Näituse pealkiri viitab 19. sajandil Euroopat haaranud orhideehullusele. Botaanilised illustratsioonid, millega Emilie Saal tegeles, vahendasid publikule taimi ilma kontekstita ja soodustasid loodusmaastike ja inimeste käsitlemist pelga ressursina. “Orhideliirium” vaatleb pärisorjuse ajaloolist kogemust Eestis, mis mõjutas ka Saali ja tema rolli Hollandi koloniaalajaloos. Lisaks käsitleb see Indoneesia koloniseeritud rahvaid, sealse maastiku laastamist hilisel koloniaalperioodil ning selle tänapäeva ulatuvat mõju. Näituse külastajad saavad ülevaate dekoloniaalse ökoloogiaga seotud teemadest ning selle tagajärgedest inimeste mõtetele ja tegudele.
Emilie Saal ja Andres Saal. Vaikelu troopiliste puuviljadega. Ülemaalitud foto 1910-1920. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum
Norman ja Razavi analüüsivad kriitiliselt (neo)koloniaalset diskursust tänapäeva Eestis, lähtudes sealjuures oma kultuurilisest taustast ja kogemustest. Normani filmide “Rip-off”, “Pelgupaik” ja “Janu” keskseteks motiivideks on mõis kui keskkond, kus armastus troopiliste lillede vastu saab baltisaksa ülikute ja nende teenijate kultuuri ühenduslüliks, puur kui vahepealne muutumiste ruum, kus kohtuvad puuri seestpoolt ja väljastpoolt vaatajate pilgud, ning orhideekasvandused, mida võib näha kui Eesti turbakaevanduse, troopiliste orhideede ja finants- ja loodusressursside ristumispunkte.
Kaader Kristina Normani filmitriloogia Orchidelirium (2022) võtteplatsilt. Foto: Erik Norkroos
Razavi ruumisekkumine algab juba enne paviljoni sisenemist — vaatajad paigutatakse nende endi teadmata erinevatesse kategooriatesse. Kunstnik lähtub sealjuures arhitektuursesse ruumi kodeeritud klassierisustest ning tema performance paneb vaataja mõtlema hierarhiatest ja privileegidest. Ajaloonarratiivide ebatäielikkuselt mõeldes kasutab Razavi oma kohaspetsiifilises installatsioonis ja vitriinides valguse muutumist ruumis. Tema kineetiline skulptuur viitab Eesti folkloorist tuttavale kratile, kes näituse kontekstis toodab käsu peale botaanilisi joonistusi neile, kes on nõus selle tagajärgedega leppima. Ühtlasi avaneb vaatajatele võimalus tutvuda Apostoli ja Boonstra uurimistööga, mis põhineb Eesti, Hollandi ja Indoneesia arhiivimaterjalidel ning tutvustab koloniaaltemaatikat erinevatest perspektiividest. Koostöös Normani ja Apostoliga loob koreograaf ja tantsija Eko Supriyanto videovormis sekkumise, mis uurib, kas tänapäeval on üldse võimalik rääkida kolonialismi lõpust. Ta käsitleb kolonialismiilminguid looduses ning juhib tähelepanu Indoneesia jätkuvale ekspluateerimisele ning seob selle soo ja rassi küsimustega.
59. Veneetsia biennaal on avatud 23. aprillist 27. novembrini.
