Jenny Grönholmi väljapanekul kaovad eelteadmisteta vaataja jaoks aja mõiste, tugevad piirid, värvid ja isikud oma konkreetse mõtte. Maalid on kui autori elu eneseportree või mälestustes tekkinud lugude jutustus, millega on võimalik kaasa mõtleval vaatajatel samastuda.
Eksponeeritud maale saadavad peamiselt näiliselt identiteedita olevused, nii inimkehas kui ka loom-olenditena, mida kinnitavad konkreetseta vormideta näod – näiteks näota hobused. Kunstniku eesmärgiks pole olnud kujutada täpset representatsiooni, vaid edasi anda teda ennast saatvat väga isiklikku tunnet. Koera on kujutatud maalidel suhteliselt tagasihoidlikult ja matjas-toonidega, kuid sellegipoolest on tunda, et autoril on olnud loomaga sügav suhe – inimene on kujutatud pigem läbipaistva hingeolendina, kui koer on toodud tugevamalt esiplaanile ning tema olemust on üritatud rõhutada. See annab märku mehe sügavast austusest ja suhtest koeraga.
Meisterlikult edasi antud emotsioonid
Kunstnik on meisterlikult välja toonud suhted ja nende toimimise oma kujutletavas maailmas. Emotsioonid toimuvad maalides läbi tuimuse – kui klassikaliselt kujutatakse sõprust koeraga füüsilise läheduse, näoilmete ja puudutusele kaudu, siis Jenny annab oma maalides seda delikaatset distantsi kaudu. Sellisel viisil emotsiooni edasi anda on näiteks harrastajale suhteliselt võimatu ülesanne.
Identiteedita olevusele viitab „Viimse õhtusöögi“ maali kese – tähelepanelikumal vaatlusel selgub, et tegemist on lapse näoga, mitte sõrmeküünega.
Teos annab märku kunstniku meisterlikkusest ning oskusest peegeldada oma sisemaailma kujutava kunsti ja abstraktse kunsti vahepealselt, mis on väga keeruline ülesanne.
Punane õis „Viimse õhtusöögi“ maalil on “kirss tordil” – õrnade pintslitõmmetega, meisterlikult punaste/varieeruvate toonidega rõhutatud lilleõis paneb vaataja seisatama ja vaatama. Kusjuures, autor ei kujuta lilli selle klassikalise maali mõistes, pigem taimi, millel puudub konkreetne tugev värvide kontrast ja küllus. Taimed on õrnad, matjates toonides ning tekitavad vaatajas küsimuse, kas tegemist on varakevadiste veel õide puhkemata lilledega või kodulilledega, mis ootavad üksinduses imetlemist, et kasvada.
Muinasjutuline rännak kus ei loe aeg ega koht
Grõnholmi väljapanekut vaadates lahustub aja mõiste – maalid ei anna konkreetset aimu ajast, konkreetsetest kohtadest, isikutest. “Tulevikumälestuste” vaataja rändab eri aegades ning teoseid vaadeldes pole võimalik aru saada, millises ajahetkes ollakse, pigem on tegemist tunnetusliku ja metafüüsilise rännakuga eri narratiivide ja nähtuste vahel. Tänu konkreetsete piiridele ja etteantud raja puudumisele saab vaataja lähemalt suhestuda maalidega ning osaleda kunstnikuga rännakul, kus tulevik, minevik ja olevik sulanduvad ühte momenti.
Maalil “Isa” on maja kui hoonet kujutatud ühetoonilise, kammitseva karbina, mis justkui mälestus hakkaks oma piire kaotama ja maalilt välja sulama. Inimhalo katusel viitab sellele, et majaga seotud mälestused võivad tekitada teatud põgenemise või lahtilaskmissoovi tunnet.
Väljapanek toob muuhulgas esile looduse ja inimese ühtesulamise ja põimituse, mis võibolla polnud autori poolt taotluslik, kuid vaatajale tajutav.
Nende suhete tugevusest annavad märku positsioonid, millesse on tegelased maalil asetatud.
Miski ei peaks looduses esile tõusma, vaid kõik elemendid peaksid üksteist täiendama. Taamal terendav loodus ja inimene sulanduvad ühte, millele annab võimaluse monokroomselt maastike kujutamine. “Ananassimees” on justkui representatsioon kindla identiteedita olendist, keda saab mitmeti tõlgendada – nii inimolendi kui ka loodusest tuntud objektina.
Vaataja jaoks tõuseb esile ka ilmselge meediumite suhe ja jõudude tasakaal, mis väljendub maalide füüsilistes mõõtmetes – miniatuurne maal ei muutu tühiseks hiiglasliku kõrval, vaid täiendab mälestuste narratiivi. Samal ajal ei röövi miniatuurne maal suurema maali mõõdet. Akrüül ja õli vastanduvad läike ja selle puudumise kaudu, kuid täiendavad üksteist ideaalselt just nendes kohtades, kus nende vajalikkus on oodatud.
Näitusel tuleb välja iga pisidetaili olulisus – väike pragu puus –, ja selle märkamine. See on väga oluline omadus, kuid unustame selle vanemaks saades. Vaatajas tärkab sisemine laps, kui ta liigub uudishimulikult maalil kujutatud puu poole, et näha täpsemalt, kuidas ja mil moel on sinna see väikene pragu tekkinud. Pragu, mis on peaaegu nagu päris, peaaegu nagu päris looduses. Kunstnik viib vaataja rännakule ning unustame tema eksistentsi hetkes, minevik ja tulevik moodustuvad üheks hetkeks.
Maalikunstnik tuletab oma väljapanekuga meile meelde, et mälestused on ajas muutuvad. Samas annavad need meile võimaluse aja mõistega manipuleerida ja selles lõpmatus muinasjutus rännata.
“We do not remember days, we remember moments. The richness of life lies in memories we have forgotten.” ― Cesare Pavese
Jenny Grönholm’i isikunäitus “Tulevikumälestused” on avatud Tallinna linnagaleriis 26. märtsini 2023. Kunstinäituse peakuraator on Tamara Luuk.
