Kate Lyddon and Angela Maasalu’s “Throbwerk” is an exhibition that is simultaneously physical, reacting to strong emotions, and loud, almost screaming. It is painful, funny, poetic and cruel and points to one possible way of being artist nowadays.
Kate Lyddon. Ole meheks! 2013. Zabludowiczi kollektsiooni loal (London). Angela Maasalu. Leopard, 2019.
17.08–13.10.2019
Kate Lyddon ja Angela Maasalu. Throbwerk
Kuraator Tamara Luuk
Kunstihoone Galerii
Vabaduse Väljak 6
Näitus
Tallinna Kunstihoones on 17. augustist avatud Kate Lyddoni ja Angela Maasalu näitus „Throbwerk“, mille kohalolu on ühtaegu kehaline – mitte kõrvalt vaatav, vaid tugevaile tunnetele reageeriv – ja häälekas – mitte sosistav. Olles valus, naljakas, poeetiline ja julm, osutab see kunstnikuks olemise ühele võimalusele tänapäeva ühiskonnas.
„Põikpäised, emotsionaalsed ja kirglikud, kujutlusvõimet, vaistu ja intuitsiooni usaldavad, pole kumbki kunstnik teinud numbrit väljendusvahendite ajakajalisusest. Töötades argiste, intiimsete ja isiklike teemadega, on nad neist välja võlunud midagi üdini jõulist ja kehalist, oma naiselikkust füüsiliselt maksma panevat,“ kirjutab näituse eessõnas kuraator Tamara Luuk.
Alice Butleri värvikas essee „Tunne tukseid“ ei jää kunstnike lopsakale väljenduskeelele alla, kui ta väidab: „Lyddoni kehad pungitsevad, veritsevad, moonduvad, immitsevad ja ilatsevad. Nende armetud ihud – täis sügavsiniseid, roosasid ja rohelisi – on rahutud, vilkad ja aplad … Kuigi Angela Maasalu maale ja joonistusi asustavad hõredamad ning kriipivamad olendid, määrab siingi teose narratiivi või emotsionaalse intensiivsuse värv. Võimsas, autobiograafilise kogemuse fragmentidest moodustatud taaskujutluses muutub süda – niipalju kui see on seotud iha, alanduse, haavatavuse ja kaotusega – teose nii-öelda organiks, visuaalse tõlke tuksuvaks masinaks … Füüsilisest emotsionaalseni osutavad Lyddoni ja Maasalu figuratiivsed teosed erinevale tegevusele, mis traditsiooniliselt on naiste kogemust määranud. Aga ka sellele, kuidas kapitalism on sundinud naised sünnitajateks ja kannatajateks, pannud neid palgatöö pärast ebakindlasse olukorda. See, mis on tehtud tähtsusetuks ja nähtamatuks, see, mis on maha vaikitud, on hoolitsuse ja armastuse „töö“.
Eesti kunstnike õppimiskohtadest eelistatumaid on olnud London. Sealt tullakse enamasti tagasi haritud kontseptualistidena, terava analüüsi- ja kriitikameelega kunstnikena. Aga on olemas ka teistsuguste kunstnike Inglismaa, teine London, kus sentiment on peopesal ja emotsioonid laes. Tartus, Tallinnas ja Londonis kunsti õppinud Angela Maasalu ning briti kunstniku Kate Lyddoni näitus sellele osutabki.
Täname Londoni Zabludowicz Collectioni.
“Both are stubborn, emotional and passionate. Both place their trust in imagination, instinct and intuition. Neither minds the currentness of their expressive means. They work with intimate and personal everyday subjects, from which both have conjured something utterly powerful and bodily; a physical imposition of their femininity,” writes Tamara Luuk.
“Lyddon’s bodies bulge, bleed, shift, seep and drool. Their abject flesh—filled with solid blues, pinks and greens—is restless, active and consuming… While the bodies that inhabit the spaces of Angela Maasalu’s paintings and drawings have a sparser, scratchier quality, colour also determines the narrative or emotional intensity of the work, which powerfully re-imagines fragments of autobiographical experience. The ‘heart’—inasmuch as it connects to desire, humiliation, vulnerability and loss—becomes the organ of the work as it were, a throbbing machine of visual translation,” writes Alice Butler in her colourful essay for the exhibition. Summing up the motivational context of both artists’ work, she adds: “From the physical to the emotional, the throbbing urgency of Lyddon and Maasalu’s figurative works point toward modes of labour that have so traditionally defined women’s experience; how capitalism has forced women into reproductive or affective capacities, putting them in a precarious relation to waged labour. This is the ‘work’ that has been marginalised, made invisible, cloaked in silence: the work of care and love.”
London is one of the places where Estonian artists prefer to study most. When they return, they are mostly educated conceptualists – creators with a sharp analytical and critical sense. But there are also other kinds of artists in England – there is another London, where sentiment in the palm of your hand and emotions are elevated. The exhibition of works by Angela Maasalu, who has studied art in Tartu, Tallinn and London, and British artist Kate Lyddon, tries to show the less well-known side of the British impact on the current creative scene.
