Anja Niemi ”Rollis”

Anja Niemi on mitmetahuliste lugude vestja. Olles nii kunstniku kui subjekti rollis, tõlgendab ta autoportreede pildistamist täiesti omal moel – n-ö elavate piltidena.
Niemi kasutab kaht esmapilgul vastandlikku võtet – ilu ja ebaloomulikkust –, pannes Hitchcockile omased blondiinid lynchilikele maastikele. Pastelse värvigamma, luksusliku sisekujunduse ja veatult sätitud ülinaiselike tegelaskujude lummus teeb välimuse põhjal hindamise vaataja jaoks väga lihtsaks. Samal ajal esitab ta aga kehasid duplitseeritult või fragmenteeritult, ebaloomulikes poosides, mis sunnib meid mõtlema pealispinna all peituvale.

Fotografiska Tallinna näituste juhi Maarja Loorentsi sõnul on Niemi tööd üles ehitatud justkui filmiepisoodid. „Fotokunstnik lavastab stseene katsetades erinevaid rolle ja karaktereid. Niemi stiil annab põneva täienduse meie avanäituste kavva tervikuna, kus tema kõrval on esindatud Jimmy Nelson, Pentti Sammallahti ja Anna-Stina Treumund.”
Loorents lisab, et näitusel näeb Anja Niemi viimase 10 aasta loomingut ja kõikidel huvilistel on temaga võimalik ka kohtuda Fotografiska Tallinna avamispäeval 20. juunil.

Juba esimestes fotosarjades uuris fotograaf naiselikkuse konstrueerimist ühiskonnas ja selle peegelpildis – filmikunstis. 1950. aastate stiilis idealiseeritud naiste piltide sarjas „Tähekesed“ (Starlets) ning märgilises projektis „Darlene ja mina“ (Darlene and Me) lavastas Niemi kohtumisi lõhestunud minaga. Seal kujutatakse meie kõigi sees mäslevat sisekõnet, mis ärgitab tegema üht, kui tegelikult instinktid kisuvad hoopis teisele poole.

Lapsepõlves nähtud vesternitest inspireerituna on Niemi võtnud sarjas „Temast oleks võinud saada kauboi“ (She Could Have Been a Cowboy) fookusesse stereotüüpsed naise- ja meherollid ning leidnud neile uue väljundi, kus tõstatub küsimus, kes neist on tõeliselt vaba, et olla see, kes ta tahab.
Niemi suure hoolega valitud interjöörides leiavad aset hämmastavad transformatsioonid, kus fotograafia kaudu kasutatakse võimalust uurida puudumist ja kohalolu, sest pildil kujutatut peetakse alati millegi või kellegi „tegeliku“ kujutiseks. „Naine, keda pole kunagi olnud“ (The Woman Who Never Existed) puhul mängib fotograaf selle arusaamaga eri tasanditel, näidates fotot oma loomingus kui puuduvat kohalolu. Minapilt, mis on küll kõikjal pildile püütud, jääb siiski tabamatuks.

Kuna Niemi töötab üksinda, õhkub tema tegelaskujudest alati lõputut üksindust. Isegi vastuseisus dubleeritud iseendaga ei liigu nägudes ükski lihas. Nukulikult ilmetud näod varjavad maskina tegelikku mina või selle puudumist. Polaroid-fotode sari „Lühijutud“ (Short Stories) hõlmab lausa seitset mina, kuid siiski jääb sellest sarnaselt Niemi ülejäänud loominguga kõlama üksilduse noot.

Näitus „Rollis“ on avatud alates 20. juunist Fotografiska Tallinnas, mis asub Telliskivi Loomelinnaku südames hoones, mida senini tunti Punase Maja nime all. Anja Niemi kõrval on avanäituste seas veel kolm autorit: Jimmy Nelson (Suurbritannia), Pentti Sammallahti (Soome) ja Anna-Stina Treumund (Eesti).