Geomeetria ja metafüüsika. Mare Vint ja Arne Maasik

Mare Vint ja Arne Maasik on mõlemad tuntud Eesti kunstnikud. Arhitektuurimuuseumi näitusel esinevad nad esmakordselt koos, näha saab dialoogi kahe kunstniku vahel, kus Maasiku fotod tõukuvad otseselt Vindi teostest. Spetsiaalselt selle näituse tarbeks valminud seeria „Arhitektoonika“ on arhitektuurifotograafina tuntud Maasiku omamoodi austusavaldus Vindi geomeetriliselt korrastatud pildimaailmadele, aga ka tema arusaam ideaalsest ruumist ja täiuslikust arhitektuurist. Hoolikalt läbitöötatud kompositsioonid, milles pole midagi ülearu ega puudu, kus arhitektuur on jõudnud ülima abstraktsiooni ja üldistuseni. Seni võsa ja maju kaamerasse püüdnud Maasik on seekord pildistatud objektid ise ehitanud – täpse käe ja kindla joonega tehtud maketid on ruumilised mudelid millestki, mida autor ise nimetab valgeks arhitektuuriks: „Mind huvitab metafüüsilise alge ilmnemine valges arhitektuuris, valgetes pindades ja tühjuses nende vahel. Aukudes seintes, valguses ja varjus. Minu eesmärgiks on geomeetrilise ruumi loomine.“ Näitusel eksponeeritud makettidel on perekondlik sarnasus arhitektoonidega, mis 1920. aastatel Vene avangardkunstist alguse saanud traditsiooni kohaselt tähendavad arhitektide loodud abstraktseid skulptuure, mis püüdlesid puhta geomeetrilise kunsti poole. Maasiku senist loomingut ja uut seeriat ühendab korra otsing ja selle nägemine nii tehis- kui looduskeskkonnas, soov näidata mahtudevahelist rütmi ja pinget, ehituslikke konstruktiivseid jõude, ning esitada seda publikule talle omasel objektiivsel moel, ilma liigse sentimendita.

Ka Mare Vint tegeleb ideaalse tasakaalu otsimisega pildiruumis. Tema motiivid on alati äärmiselt esteetilised, nii loodus, park või majad ilmnevad Vindi töödes täiuslikkuseni viimistletud arhetüüpidena – ideaalkujudena. Me oleme neid maastikke, müüre ja valgeid lõunamaa linnu kõik kusagil näinud, me tunneme need oma lihtsuses ära ning ometi jääme neist väljapoole, sest pole kindel, kas tegu on nägemusega minevikust või tulevast. Vindi enda sõnul on metafüüsika tema jaoks teatud eripära, ebareaalsus. „Olen muutunud ajas minimalistlikumaks. Leian, et mida napim on pilt, seda suurem võib olla tema mõju. Ja muidugi on minu lemmikteema läbi aegade olnud pargid – see on minu ideaal: eheda looduse ja inimkätega loodu vaheline täiuslikkus“. Vindi esteetikat on seostatud tema põlvkonna kunstnike reaktsioonilisusega, mis vastandus nõukogude aja inetusele ja ahistavale reaalsusele ning otsis motiive jaapanipärasest napist ilust – vihjete ja tühjuse kaudu. Ent tema arhitektuurses motiivistikus on ära tunda ka 1970. aastatel noorte arhitektide eestvõttel Eesti kunstimaailma sisenenud postmodernistlikku tunnetust – ajaloolisi hooneid, klassitsistlikke elemente, hääbumise ning varemete ilu, looduse ja linnakeskkonna suhteid.

Olgu öeldud, et kumbki kunstnik ei usu maagiasse selle nõiduslikus, salateadustega rüütatud tähenduses, nende geometrism pole kantud tähendusliku märgisüsteemi tundmisest, mis mõistetav vaid valitutele. Neid huvitab maailm nähtuna läbi ülimalt esteetilise ja abstraktse prisma, läbi kunstniku silmade, kes ainsana on võimeline meid ümbritsevasse ruumilisse kaosesse korda looma, seda läbi nägema.