Raymond Pettiboni teos. Foto: kunstniku koduleht
28. mail avatakse Kumus näitus “Kodus ja võõrsil. Raymond Pettibon: Ameerika unelmas elades. Marko Mäetamm: Tunne end nagu kodus.”
Näituse kuraator on Alistair Hicks – kunstiteadlane, kuraator ja mitmete kunstiraamatute autor, Deutsche Banki kui ühe maailma olulisema kunstitoetaja eestkõneleja ning Ida-Euroopa kaasaegse kunsti spetsialist.
Raymond Pettibon on eesti juurtega Ameerika kaasaegne kunstnik, kes kuulub rahvusvahelise nüüdiskunstiareeni tippude hulka. Tal on kunstiturul väärikas positsioon: 2013/2014 müüdud tööde põhjal kuulus talle elavatest kunstnikest 108. koht.
Pettiboni (kodanikunimega Raymond Ginn, snd 1957 Tucson, Arizona) ema oli eestlane, kes lahkus Eestist Teise maailmasõja ajal ning lõi USAs perekonna, mille kahest esindajast, Raymond Pettibonist ja punkbändiga Black Flag tuntuks saanud Greg Ginnist, said silmapaistvad tegelased USA kultuuriväljal.
Raymond Pettiboni töid on eksponeeritud kogu maailmas, tema loomingu väljapanekuid on olnud mitmetes tähtsamates USA muuseumides, sh Whitney Museum of American Art (New York), Museum of Contemporary Art (Los Angeles) jm. Euroopas toimunud arvukatest esinemistest võiks esile tuua osavõtu Kasseli XI Documentast 2002. aastal. Pettiboni kunstieoseid võib leida mainekatest kogudest: Centre Georges Pompidou Pariisis, San Francisco Museum of Modern Art, Tate Gallery Londonis ja Whitney Museum of American Art New Yorgis.
Eestis sai Pettiboni loomingut esmakordselt näha Tallinna XV Graafikatriennaalil. Pettiboni looming on olnud inspiratsiooniks Red Hot Chilli Peppersile.
Nii Pettibon kui Hicks saabuvad Kumu näituse avamiseks Tallinna.
Marko Mäetamme (1965) tuntakse Eesti ühe mitmekülgsema ja rahvusvaheliselt tegusama kunstnikuna, kes on kahel korral esindanud Eestit Veneetsia biennaalil: 2003. aastal osana kunstnikeduost John Smith (koos Kaido Olega) projektis „Marko und Kaido” ja 2007. aastal personaalnäitusega „Loser’s Paradise”. Mäetamme loomingu läbivaks teemaks on kodu mõiste muutumine 21. sajandil, mis väljendub inimeste alateadvuse tasandile surutud sügava rahulolematuse näol.
Kuraator Alistair Hicks kirjeldab Mäetamme loomingut järgmiselt: “On peaaegu võimatu tema tegelaste ja lugudega mitte samastuda. Nad on ühtaegu pärit nii tema enda kui ka meie kodust. Osava näitekirjanikuna on ta publiku nii edukalt mitteuskumisest loobuma pannud, et tegelaste loomisel teeme suurema töö ise ära. Kunstnik annab meile küll vihjeid ja nõu, kuid tegemist on tema ja meie koostöös sündiva performance’iga. Nagu Pettibongi, ei ole Mäetamm valmis kasutama kas ainult kujutisi või ainult teksti.
Sellel pooleldi eikellegimaal, mida tuntakse ka esikuna, kaasab kunstnik kolmanda osalise ja puistab kunsti nagu varrukast, juhtides vaataja veidrasse majja, kus väljamõeldis on reaalsusega äravahetamiseni sarnane. Hoiatusmärke mõistavad kõik, kes on kunagi õudusfilmi näinud. Maja annab meile pidevalt vihjeid, kuidas see lugu võiks kokku sobituda, kuid tulemuseta. Nagu oleks tegu M. C. Escheri puslelaadsete teostega.
Selles majas kummitab. Meil on sihtmärgiks olles raske paigal püsida. Seinas on uks, ja kuna oleme üles kasvanud raamatut „Alice Imedemaal” lugedes, siis astume sellest sisse. Juba enne, kui aru saame, et viibime köögis, näeme surnukeha.”
Allikas: ERR
