Kunstniku sõnul vaevleb tänapäeva ühiskond teadmatuses mineviku kohta, ajalugu nähakse olevana vaid oma lapsepõlvest. Annus hoiatab, et progressiusk ja rahuillusioon võivad varjata tumedamat reaalsust, meenutades, kuidas 1939. aastal enne II maailmasõda oli ajakirjandus täis rahu ülistavaid artikleid, samas kui maailm oli langemas kaosesse. Kunstnik toob välja inimloomuse pahupoole, kus paratamatult tundub, et heaoluühiskond vajab aeg-ajalt hävingut ja kaotusi, et taasavastada oma tõelised väärtused. Nii on see maal ühtaegu nii hoiatus kui ka mälestusmärk.
Et mõista Siim-Tanel Annuse loomingut, on oluline alustada algusest – sellest, kuidas kunstnik ise tunnetab maailma ja oma kohta selles. Tavaline rutiin ja heaolu võivad, tema sõnul, tappa loomingulise impulsi ning toota igavat kunsti.
Mis on Teie kirkaim lapsepõlve mälestus:
Üks kirkamaid lapsepõlve mälestus pärineb Kullamaa lähedalt. See oli augustikuu hilisõhtu ja ööbisime ema ja isaga mingi talu heinakuuris. Läksime metsaveeres asuva allika juurde läbi sealt kerkiva udu. Õhk oli jahe ja maja perenaine andis meile seal jahutatud piima, mida valati mingitest pikkadest plekist nõudest.
Kunstnik – kas see on elukutse või elu kutse?
Kunstnikuks olemine on kindlasti kutsumus – elu kutse. Kord olen nõukogude ajal õpingutega paralleelselt 2. aastat palgatööd teinud, aga see ei sujunud. Õigeks ajaks tulin tööle vaid esimesel tööpäeval, teise aasta lõpuks oli hästi kui lõunaks kohal olin.
Olete õppinud ülikoolis kunstiajalugu, kas selline kunstnikutee on andnud teile teistsuguse lähenemise?
Valisin ülikoolis ajaloo eriala kuna tahtsin omandada laiemat süstemaatilist haridust ja kunstiajalugu oli vaid üks väike osa sellest. Inimühiskonna praktika tundmaõppimine on kindlasti olnud minu kunstnikuteel määrava tähtsusega. Üldiselt napib tänapäeva ühiskonnal ja sealhulgas loomeinimestel teadmisi mineviku kohta ja nende ajalugu algab nende endi lapsepõlvest, enesekesksus vaevab tänapäeva inimest. Ma ei imesta kui varsti ilmub raamatusari Minu Ajalugu. Möödunut nähakse rumala, pimeda ja brutaalsena. Inimkonda valitseb progressiusk ja ilusad lood humanismist ja selle puudusest minevikus. Ometigi on meil tänaseks välja töötatud kõige tõhusamad teineteise tapmiseks mõeldud vahendid ja ikka valjemini räägime rahust ja võrdsusest rahvaste, riikide ja sugude vahel… 1939. a enne II maailmasõda olid ajalehed täis rahu ülistavaid artikleid. Tegelikke ohvrite arvu ei teata tänaseni, miljon siia sinna erinevatel hinnangutel pole mingi küsimus. Vägisi tundub, et heaoluühiskond vajab vahelduseks hävingut ja tapatalguid, et siis nutta ja hüüda, ei enam iial nagu seda vannuti pärast I ja II maailmasõda.
Kevadnäituse publikupreemia on 6000 eurot, kas antud summa on kunstniku jaoks suur ning on teil mõni kindel ost või reis mida plaanite?
6000.- on suur raha. Arvata võib, et ees on majanduslikult keerulised aastad. Esialgu ei plaani mingit reisi ega ostu.
Kuidas suhtute oma tööde tõlgendamisse publiku poolt? Kas peate oluliseks, et vaataja saaks täpselt aru teie kavatsustest või on ruumi isiklikeks tõlgendusteks?
Tagasiside oma loomingule on vajalik, aga mitte määrav ja usaldan oma sisetunnet. Publikupoolne tõlgendus oleks lausa oodatud, aga Eesti ühiskonnas on inimesed väga kramplikud ja “kardavad” valesti arvata. Ja ega kunstikriitikud paremad ei ole. Hoidku selle eest, et keegi midagi otse küsib, see oleks nagu mingi häbiasi. Tulemus on, et löövad lahti mõne vana kirjutise ja kordavad ikka mingit vana lugu.
Minu ideaalne hommik …
Ideaalne hommik on ateljees, kohvitass käes ja vaadelda eelmisest päevast pooleliolevat maali.
Kuidas ammutad inspiratsiooni loominguks?
Suurim inspiratsioon on looduses aastaaegade muutumine ja muutused ühiskonnas ja maailmas üldse.
Milline on tööpäev kunstnikuna?
Minu tööpäev pole kindlat kava. Reeglina uut maali hommikul ei alusta, parema meelega jätkan eelnevalt alustatut, see aitab nö sisse elada. Õhtu ja öö sobivad hästi uue alustamiseks. Eriti hea töömeeleolu on siis kui muu maailm puhkab või peab pühasid. Ideaalselt sobib kui on pilves või sajab vihma, lund ja parim kui väljas torm või muud ekstreemsed ilmaolud – peaasi, et mind ei ümbritse tavaline rutiinne elu. Eestis ja mujal maailmas toimuvad suured muutused, sõjad, katastroofid tekitavad uue olukorra ja elu tähendus ja elu olulised küsimused kerkivad esile. Igapäevane rutiin ja heaolu tapab loomingu ja toodab igavat kunsti.
Mis on peamine küsimus mis esitatakse, kui kuuldakse, et olete kunstnik?
Tavaline küsimus nö rahva seast kunstnikule on, et kas te maastikumaale teete ja veidi usalduslikumalt poolel häälel kas ka mõnd aktimaal leidub. Veidi teadlikumad kunstihuvilised peavad mind ikka vaid performancite tegijaks ja imestavad, et ma pea 30 aastat põhiliselt maalinud olen. Olen harjunud sellega.
Kuidas hindaksite kui mahukas on teie looming kui palju teoseid olete loonud?
Oma loomingu teoste arvu ei oska öelda ja ega see polegi oluline. Nagu varem olen öelnud on mulle tähtis loomisprotsess ja selles viibimine. Ilmselt teen üht ja sama pilti, mis valmis ei saa.
Kuidas kirjeldaksid oma kunstilist stiili?
Läbiv joon mu ligi 50 a loomingus on rituaalsus.
Kas oskaksite oma 50. aastase loomingu ajateljele jaotada? Kui ühine võtmesõna on rituaalsus siis alustasite oma aias legendaarsete rituaalsete performanceidega ning liikusite sealt edasi maaliloomingu juurde.
Ligi 50. a loomingu ajatelge raske üheselt ritta panna. Performanced on kogu aeg paralleelselt olemas olnud. Mingi ajaline järgnevus võiks olle selline:
1975-76 kuni 1985-86 paberil tuššijoonistused, guaššid ja kõrgtrükigraafika. Graafika tehnikana mind ei huvitanud, lihtsalt pidin mingis tiraazis paljundama, sest tahtsin osaleda välismaal rahvusvahelistel näitustel.
See, et tuššijoonistuste ja graafika juurde jõudsin tulenes kindlasti õpetaja Tõnis Vindi meetodist. Pealegi polnud nõuka ajal töövahendeid minusugusel kuskilt võtta. Olid ju mingid jaotuskavad Kunstnike Liidu liikmetele ja ma olin süsteemiväline element, see oli ikka väga vastik aeg töövahendite koha pealt. Paberit sain mingist laost ja tušši guašši pidi kerjama välismaa tuttavate kaudu. Jube aeg…
Tuššijoonistusi on hiljem peetud ka arvuti (mida veel polnud olemasgi) abil tehtud graafikaks. Need on väga töömahukad joonistused, millele võis kuluda päevi ja nädalaid. Nõuka ajal oli aeg ainus asi, mida oli piiramatult. Töölaua taga veedetud päevad olid mõnes mõttes teraapia ja võimalus põgeneda nõuka tegelikkuse eest. Tuli välja mõelda paralleelmaailm, et mitte manduda. Tolleaegne meetod kuulus sellesse aega ja selle juurde tagasi pöörduda poleks siiras. Sel ajal leitud loomise võlu kestab siiani.
1986-91 paberil ja papil guaššid, tempera ja siiditrükid (ikka selleks, et graafikanäitustel esineda)
Alates 1991 lõuendil akrüül jne
Performancega alustasin 1980 koduaias ja need toimusid koduaias kuni 1987. Hiljem mujal Eestis ja välismaal. 1991 olin tüdinenud ja see oli end ammendanud minu jaoks. 1997. aasta Veneetsia oli rohkem vana kordamine. Olid üksikud ideed 2000-tel, mis väärisid teostamist.
Teine lugu on performanced mis tehtud ilma publikuta ainult kaamerale ja neid on veel plaanis teha. Neis on 1980-te algupärane koduaias tehtu vaim sees.
Teie maaliloomingut on saatnud suured sarjad, mille motiive te taaskasutate erinevates variatsioonides (Kasvamise võlu, Genesis, Circulos, Ilmapuu, Linnupuu, MRP, Merekarp, Prohvetid fraktaal, Tornid taevasse). Võib-olla räägite lahti mõne sarja? Millest sünnib uus seeria ja kas vanema seeria juurde lähete ka tagasi?
Kui seletada lahti näiteks Tornid taevasse sarja nimetus siis on sellel puhtalt religioosne taust. Pildiseerias on igasugu kiriku või muude pühakodade torne meenutavaid kujutisi, mis oli nõuka ajal tabu all. Neis on mingi kasvamise, muutumise ja vabanemise protsess religioosses mõttes. 1982. a tegin samanimelise performance, mis tipnes sellega, et ronisin aeda ehitatud torni otsa ja suitsu hajudes mind seal enam polnud. Ehk läksin taeva oma ehitatud torni kaudu. Eks siin ole kasutatud vana testamendi Paabeli torni ideed. Võis tõlgendada ka kui põgenemist nõuka süsteemi eest või siseemigratsiooni nagu tänapäeval öeldakse. Tolleaegses kunstielus ei osanud keegi minu ettevõtmisi õieti sõnastada peale Evi Pihlaku, kes kirjutas neist käsikirjalisi artikleid, mida muidugi ei avaldatud sel ajal (hiljem 88 või 89. a ilmusid Vikerkaares).
Kevadnaitus 2017. Autori taustal maal Ilmapuu. Foto E.Apsalon
Miks sellised meediumi valikud? Kas ühel meediumil on eelised teise ees (millised)? Mida annab maalis, fotos, graafikas või performaceis väljendada erinevalt?
Eks kasutatavad meediumid ole lihtsalt vahendid idee teostamiseks. Iseenesest ei oma nad mulle tähendust. Idee valib ise vormi milles end nähtavaks teha.
Teie loomingus mängib tähtsat rolli materjalidega eksperimenteerimine? Kuidas te sellise tehnikani jõudsite ja milline see tehnika täpsemalt on?
Arvan, et iga kunstnik eksperimenteerib rohkem või vähem materjalidega. Mina tulin kunsti juurde kõrvalteid mööda ilma spetsiaalse hariduseta ja seda enam pidin ise avastama. Mulle jäi lihtsast värvist väheks ja olen kasutanud igasugu täiteaineid jm reljeefsuse saavutamiseks.
Kas on mingeid tehnikaid või materjale, mida olete hiljuti avastanud või plaanite tulevikus katsetada?
Tahaks katsetada kivi ja metalli, aga need on liiga spetsiifilised, et ise neid töödelda. Targem oleks teostajat kasutada
Ühe teose lugu:
Ühe kindla maali lugu on minu jaoks raske eristada teistest minu teostest. Ma ei näe neid lahus eelnevaist ja järgnevaist. Mulle on tähtis loomise protsess ja selles viibimine. See on väga eriline ja maagiline seisund. Raske on üht tööd lõpetada ja seepärast võtan ette järgmise, et taas erilist seisundit kogeda.
Kui nüüd võtta näiteks Kevadnäituse maali “Ukraina kevad 2024” siis selle joontemassiivid pärinevad eelnevast kosmilis-apokalüptilisest maalitsüklist “Genesis” ja maali ülesehituses on näha 10-15 a taguseid maaliseeria “Kasvamise võlu” sarnaseid kasvude motiive. Siin teoses on kahe erineva perioodi justkui segu. Idee tulenes lähenevast kevadest ja varsti kolmandat aastat kestev sõda viis mõtted Ukraina hiiglaslikele põldudele ja maapinnale mis on küllastatud ukrainlaste verega, kes oma maad kaitsevad.
Mind paelub loominguline protsess ja seda eriti viimastel aastatel. See on minu jaoks muutunud müstiliseks aktiks nagu transis olemine, kus pilt justkui ise dikteerib mulle mida sinna lisada. Olen nagu juhitud kellegi poolt ja justkui vahendaja nii, et isegi imelik on oma allkirja sinna panna.
2022 ateljees. Seinal Ukraina toetuseks poolik maal
Kas teil on mingeid rituaale või harjumusi, mis aitavad teil loominguliselt keskenduda?
Loomingulise tegevuse jaoks peab olema hinges selgus ja tasakaal ja siin ei aita eneseabi õpikud ja muu tänapäeva shamanism. Kristuse õpetus on lihtne meetod rahu saavutamiseks.
Millist rolli mängivad sümbolid ja allegooriad teie töödes?
Nii sümbolid kui allegooriad on võimsad instrumendid ja neid peab õigesti kasutama. Üldiselt väldin otsest sümbolikeelt. Pigem esineb mu loomingus arhetüüpe, mis meie kultuuriruumile omased ja nagu mu kogemus näitab, on mõistetavad ka teise kultuuritaustaga inimesele, kasvõi näiteks Aasias.
Tänapäeva kunstis on sümboleid (osa ka ise leiutatud) liiast, tihti lootes teosele anda sügavam tähendu ja minu meelest nendega ei saa laamendada. Sümboleid ja allegooriaid teineteise otsa lükkides saame mingi salakirja, mida näituse külastaja peab lahti mõtestama näitust tutvustava seinateksti kaudu. Üldiselt mida pikem näitust saatev tekst seda kehvem on teos, mille kohta see käib. Mida parem visuaal, seda vähem teksti ta vajab.
Kõige suurem kunstielamus:
Minu kõige suurem kunstielamus pärineb 1975 aastast kui 15 aastasena külastasin koos Eesti kunstnikega Kreeka päritolu kunstikolektisionääri Geoege Kostakise erakogu Moskvas. See oli suurim kollektsioon vene revulutsiooni järgsest nonfiguratiivsest avangard kunstist, enamikku sellest võib näha tänapäeval suurtes esinduslikes kunstialbumites. Meelde jäi üks lugu kui Kostakis leidis kellegi surnud autori vineerile maalitud töö kunstniku sugulase rõdult, kus see täitis rõdu piirde funktsiooni.
Kui saaksite endale osta ükskõik, millise kunstniku töö, siis mis see oleks ja miks?
Kui saaksin omandada ükskõik millise kunstniku töö siis see võiks olla Malevitš “Must ruut” – selles maalis on kõige algus ja lõpp.
Lemmik muusikapala:
Lemmikmuusikat on palju erinevatest ajastutest. Kui peaks kõige kõigemat nimetama siis Bach: “Goldbergi variatsioonid”.
Lemmikraamat:
Kui peaks üht lemmikraamatut nimetama siis Fjodor Dostojevski “Idioot”. Saan aru, et see on veidi vanamoodne ja lihtsameelne. Kui Eestist valida siis viimastel aastatel olen mõtisklenud Tõnu Õnnepalu raamatu “Palk” üle – väga aktuaalne vabakutselisele kunstnikule.
Minu supervõime on…
Minu supervõime on sisseelamine mingisse nähtusesse või teemasse.
Unistuste reisisihtkoht:
Unistuste reisisihtkoht võiks olla kuskil mandrite servale reisimine nagu näiteks Nordkap Norras või siis Põhja- või Lõunapoolus.
Minu jaoks õnn…
Õnn on minu jaoks ikka seotud minu loominguga. Ikka seesama müstiline kogemus oma vastvalminud maali ees, mis oleks justkui kellegi teise tehtud ja millele raske oma allkirja panna.
Minu jaoks tähendab ilu…
Ilu on vist tasakaal.
Kui minust ei oleks saanud kunstnik, siis oleksin ma…
Kui minust poleks saanud kunstnik, siis oleksin aednik (mida ka jõudumööda olen). Kasvamise müstilisus, salapära ja mõistatus võlub mind ja sellest ka kunagine maaliseeria nimi “Kasvamise võlu”.
Millised on tulevikuplaanid kunstnikuna?
Tulevikuplaane kunstnikuna teha on üsna mõttetu. Nagu öeldakse: inimene plaanib aga Jumal naerab. Mul on hea kontakt Hiina tuntud kuraatoriga ja osalesin mitmetes tema projektides. Olin oma maalidega Nanjingis üsna imposantsel rahvusvahelisel näitusel ja pälvisin seal Grand Prix. Ühe suure isiknäituse plaanime küll teha. Eks näis…
Kui kursis olete ja mida arvate praegusest kaasaegsest kunstist? Kuidas on kunst nende aastakümnete vältel muutunud?
Kaasaegse kunstiga olen päris hästi kursis. Üllatab kui palju erinevat näitusetegevust toimub üle Eestimaa. Suure koguse juures on ka palju pealiskaudsust ja proovimist. Pühendumisest on puudu, rahapuudusega seda ei vabanda. Enam-vähem mõne aastaga pead staarkunstnikuks saama ja 40- selt ikka juba klassik olema.
Kunst on suures osas muutunud poliitiliseks aktsiooniks ja seda üle kogu maailma. Aga mis teha, eks see ole üks oma loomingu turundamisvorme. Kunst ei erine millegipoolest ühiskonnas toimuvast.
Tänapäeval on palju arutelusid tehisintellekti rolli üle kunsti loomisel. Milline on teie arvamus AI kasutamise kohta kunstis? Kas näete seda pigem abivahendina või ohuna?
AI saab kindlasti olema üks abivahend kunsti tegemisel (või mis tahes nimi sellelaadsele tegevusele antakse). Eks AI on ju masin ja annab välja seda, mida sinna sisse pannakse ja nii lihtne see ongi. Kujutelm, et tehisaru = inimaju on igivana inimkonna unistus ja ikka tuhandeid aastaid vana. Kunagi prooviti inimest savist teha ja hinge sisse puhuda jne. Uue tehnoloogia kasutuselevõtust tuleb meelde lugu 1986. a kui mul paluti osaleda rahvusvahelisel kunstinäitusel, mis pidi toimuma telefoni faxi teel. Tänapäeval vist keegi ei mäletagi, mis instrument see oli. Aga pidi toimuma umbes nii, et kunstnik oma ateljees joonistab A4 laiusele paberile, mille neelab faks endasse ja kuskil galeriis teine faximasin prindib kujutise välja paberile. Vot selline uudne lahendus oli kunstis 1986. aastal. Ma ei naeruväärista sugugi AI, sel saab olema kindlasti instrumendi roll, aga missugune ei oska öelda, veelvähem kellelegi nõu anda.
Ohtudest niipalju, et koduarvutid muutusid massiliseks ligi 25. aastat tagasi ja selle abil on väga palju head ning mõistlikku tehtud, aga selle masina mõjusid psüühikale ja tervisele avastame iga päev aina rohkem.
Milleks on kunsti ühiskonnale vaja?
Kunsti on vaja eelkõige kunstnikule endale. Mida universaalsemat, üldistavamat keelt kunstnik kasutab seda mõistetavam on ta ligimestele ja rikastab nende hingeelu.
